Euroopas möllasid poliitilised vastasseisud  ja sisepoliitikat kujundas konflikt ilmaliku ja kirikliku võimu vahel. Paavstivõimu jaoks oli vastuvõetamatu, et ristiusustatud alad läheksid ilmaliku võimu alla. Roomas tekitas muret uute valitsejate suhtumine allutatutesse. Mõõgavendade ordu aga ei soovinud kätte võidetud maid kellelegi loovutada. 1225 a. saatis paavst Eestisse võimusuhete reguleerimiseks esindajana Modena piiskopi Wilhelmi, kelle ülesandeks sai vastuolude lahendamine uute võimude vahel ning ära kuulata sakslaste vastu esitatud kaebused. Selle kõigega aga püüti Eesti lõplikult vallutada. Seejärel otsustas Wilhelm Eestisse rajada paavstile alluva vaheriigi, nõudes taanlastelt ja sakslastelt selleks välja  Viru-, Lääne-ning Järvamaa. Tekkinud vaheriik oli eestlaste seisukohast parim variant antud olukorras. Samas aga polnud sellise lahendusega nõus ei taanlased ega orduvennad ja 1227 a. piirasid nad sisse Tallinna, mis alistus. Wilhelm lahkus Eestist, kuid peagi saabus paavsti esindajana Baldwin Aulnesur-Sambre´i kloostrist, kes suutis viia asjad sinnamaani, et Toompea linnus anti üle paavsti vasallidele. Orduvennad aga kartsid enda mõju lõppu Põhja-Eestis  ja otsustati kasutada sõjalist jõudu. 1233 a. ründasid orduväed paavsti vasalle ja panid sellega oma sõjalise üleoleku maksma. Vasallid taandusid Tallinna Toomkirikusse, kus nad tapeti.