Rasvad on glütserooli (propaan-1,2,3-triool) ja rasvhappe estrid. Rasvhapped on hargnemata ahelaga karboksüülhapped, milles on enamasti 16 või 18 süsinikku. Mõningates rasvhapetes võib esineda ka rohkem või vähem süsinikke, kuid rasvhapetes on alati paarisarv süsinikke. Rasvade koostises olevad rasvhapped võivad olla nii küllastunud (süsinike vahel on ainult üksiksidemed) kui ka küllastumata (rasvhappe ahelas esineb kaksiksidemeid).

Rasvade tekke reaktsiooni võib kirja panna järgmiselt:

Rasvade omadused

Rasvad võivad olla nii vedelad kui tahked. Taimsed rasvad on enamasti vedelad, kuna taimsed rasvad sisaldavad küllastumata rasvhappeid. Loomsed rasvad on enamasti tahked, kuna need sisaldavad enamasti küllastunud rasvhappeid. Erandiks on mereloomad, kelle rasvad võivad olla vedelad, kuna need sisaldavad samuti küllastumata rasvhappeid.

Rapsist toodetakse toiduõli

Kuna rasvad sisaldavad pikki süsinikuahelaid, siis rasvad vees ei lahustu. Kõik rasvad on veest kergemad, seega tõuseb rasv alati vee pinnale.

Rasvade keemilised omadused

Rasvade üheks tähtsamaks keemiliseks omaduseks on rasva hüdrolüüs. Rasvad hüdrolüüsivad nagu estridki, andes alkoholi (glütserooli) ning rasvhappe. Hüdrolüüsi toimumiseks on vaja kas happelist või aluselist keskkonda. Searasva happelise hüdrolüüsi võrrand on järgmine:

Rasva leeliselist hüdrolüüsi kasutatakse seebi valmistamiseks. Rasva reageerimisel naatriumhüdroksiidiga tekib glütserool ning rasvhappe sool, mis ongi seep. Rasva leeliselist hüdrolüüsi nimetatakse ka rasva seebistamiseks.

Taimsed rasvad oksüdeeruvad õhu käes suhteliselt kergesti, kuna nad sisaldavad kaksiksidemeid. Taimsete rasvade oksüdeerumise tulemusena muutub rasva maitse kibedaks ning rasv omandab ebameeldiva lõhna. Sellist protsessi nimetatakse ka rasvade rääsumiseks.

Lisainfo