Mõisted:

domeen – kuning maavaldus, mis pole länistatud vasallidelening kust valitseja sab oma põhilise sissetuleku

monarhia  – riigivalitsemisvorm, kus võim kuulub ühele isikule; monarh võib ameti saada pärimise teel või valimiste kaudu ning ta jääb ametisse kogu eluks

türannia – monarhia, kus valitseja ei valitse riigi, vaid iseenda huvides; türann ei kuula alamate arvamust, vaid tegutseb meelevaldselt eirates vanu tavasid ja seadusi

Euroopa kaart keskajal

Riigi põhilisteks tunnusteks on territoorium, rahvas ja valitsus. Rooma lagunemise järel tekkis ühtne riigi kontseptsioon alles 16. sajandil Niccolò Machiavelli ja Jean Bodini kirjutistes. Need autorid käsitlesid riiki kui korra ja stabiilsuse tagajat, mis leidis kehastuse valitseja isikus. Bodini teooriad olid lähtekohaks 17. sajandi arusaamale kuningate võimu jumalikust päritolust.

10.-11. sajandil hakkasid välja kujunema praeguseni eksisteerivad suurriigid, Frangi riigi varemetele Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia kohal Saksa- Rooma keisririik, Normandia hertsogite vallutusretk Inglismaale tõi kaasa tugeva Inglismaa  kuningriigi tekke. Ristiusu levikuga Skandinaaviasse ja Ida-Euroopasse tekkisid Taani, Rootsi, Norra, Böömi (Tšehhi eelkäija), Poola, Portugali kuningriik ja Hispaania eelkäijad Kastiilia ja Aragon. Keskaegsetel riikidel puudusid kindlaksmääratud territoorium ja elanikkond, ühtne seadusandlus ja bürokraatlik aparaat. Riik tähendas pigem võimu mingite maa- alade üle, näiteks omas Inglise kuningas suurt osa praegusest Prantsusmaast. Riiki suurendati vallutussõdade, pärimise  ja dünastiliste sidemete kaudu, õnnestunud abielu võis tuua terve riigi. Enamus sõdasid oligi pärimistülide lahendamiseks. Vallutatud maadel jäid kehtima endised seadused ja õiguslikud suhted. Näiteks olid Inglismaa kuningad Inglismaal kõrgeimad lääniiisandad, Prantsusmaal Prantsuse kuninga vasallid.

Keskvõim oli nõrk, kuningal oli otsene võim vaid oma isiklike valduste e domeeni üle, mis tavaliselt moodustas ca poole riigi territooriumist. Läänistatud aladel kogusid vasallid ise makse ning omasid sõjaväge, mida kasutasid oma õiguste nõudmiseks (ka kuningalt). Domeeni haldamiseks palkasid kuningad arvepidajaid, kirjutajaid ja seadust tundvaid mehi. Inglismaal koondus keskvõim kuninga kätte, sest maa oli kuninga omand ja jagatud krahvkondadeks, millede eesotsas olid šerifid. Kogu riiki puudutavate küsimuste puhul küsis kuningas nõu oma kaaskonnalt – suurvasallidest koosnevalt nõukogult, kus olid eri ametialade esindajad (Näiteks: marssal- vastutas sõjavägede eest; varahoidja- rahanudse, kantsler – seaduste ja kirjavahetuse eest). Valitsemise keerukus sundis kuningaid ülikoole rajama. Keskaja jooksul võtsid kuningad oma ametnike abiga ühe tugevamalt riigi kontrolli enda kätte ka väljaspool domeeni, kogudes makse ja hakates kohut mõistma. Alates 11.saj algas Lääne-Euroopas kuningavõimu tugevnemine, mille eelduseks oli linnade taaskujunemine. Linnaelanikud olid huvitatud rahust ja korrast, sest pidevad feodaalsõjad takistasid kaubanduse arengut. Linnaelanikud muutusid kuningate liitlasteks võitluses suurfeodaalide vastu. Kuningate juurde kujunesid nõuandva organina seisuste esinduskogud (tänapäeva parlamentide eelkäijad), kuhu kuulusid vaimulikud, aadlikud ja kolmandast seisusest linnakodanikud (Prantsusmaal). Erandiks olid Skandinaaviamaad, kus talupojad säilitasid isikliku vabaduse ja omasid õigust saata oma esindajaid esinduskogusse. Seisuste esinduskogusid nimetati: Inglismaal parlament (kutsuti kokku 1265 a kuningas Henry III poolt); Prantsusmaal generaalstaadid (kutsuti kokku 1302 a Philippe IV Ilusa poolt); Püha Rooma keisririigis riigipäev.

Philippe IV Ilus

Inglismaal ja Prantsusmaal kujunes kõrgkeskajal välja tsentraliseeritud monarhia- tugev kuninga poolt juhitud keskvõim, mille juures tegutsesid nõuandva organina seisuste esindused, kaitstes kõige mõjukamate ühiskonnakihtide huve.

Põhiliseks valitsemisvormiks oli monarhia, kus eesotsas oli isik, kelle võim oli eluaegne. Head kuningad olid monarhid ja tegutsesid rahva ja riigi huvides, aga halvad kuningad olid türannid, kes pidasid silmas vaid enda huve.

Henri I

Keskajal leidus ka vabariike (Milano, Firenze, Pisa), kus linna valitsemist kontrollisid kodanike nõukogud, mis valisid endi hulgast juhtivaid ametnikke. Nõukogudes olid suurkaupmehed.