Püha maa – piirkond Lähis-Idas, kus elas ja tegutses Jeesus Kristus, tänapäeva Iisrael ja Palestiina

ristisõda – lääne kristlaskonna sõjakäik Kristuse ja tema kiriku vaenlaste vastu.

ristisõjad ehk ristiretked (1096–1291) olid alates 11. sajandist katoliku kiriku organiseeritud või suunatud ning Rooma paavsti sanktsioneeritud sõjakäigud väljaspoole Rooma Katoliku kiriku kristlikku kultuuriruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks.

Ristisõdu alustati järgmistel põhjustel:

1.Soov vabastada moslemite kätte langenud (vallutatud araablaste poolt 638.a.) Püha maa ja Kristuse haud (Palestiina ja Jeruusalemm).

2.Rooma paavsti soov levitada moslemite hulgas kristlust.

3.Arusaam, et pääs paradiisi tuleb välja teenida ja uskmatute (st mittekristlaste) tapmine on jumalale meelepärane tegu.

4.Rahvaarvu kasv ja külvipinna puudus Euroopas tingis vajaduse väljarändeks.

5.Varakeskaegses Euroopas levisid müüdid idamaade rikkustest.

6.Euroopa feodaalid soovisid sõdades rikastuda ja seisusekohaselt elada.

7.Itaalia kaubalinnad (eriti Veneetsia ja Genua) olid huvitatud kontrolli haaramisest idakaubanduse üle ja toetasid ristisõdade ideed

Deklareeritud eesmärk oli Püha Maa ehk Palestiina vabastamine islami ülemvõimust, kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel Pühal Maal, ka kristlaste vastu. Tavalisest sõjast eristavad neid sõdasid paavsti õnnistus ja indulgentside e patukaristuse kustutus.

Prantsuse kuningas Louis VII õnnistamine paavst Eugene III poolt, 1146 märtsis, et asuda teele II ristisõtta (maali autor Jean Baptiste Mauzaisse):

Indulgentsi ja õnnistuse said ka 11. ja 12. sajandil Hispaanias moslemitega, 13. saj Lõuna-Prantsusmaal kataritega ja Baltikumis kohalike rahvastega sõdinud rüütlid – seega nimetatakse neidki ristisõdadeks.

Augustinus arutles 5. saj, et osa sõdu on õiglased ja teised mitte, paavstid otsustasid oma tahte läbi surumiseks sõjaväe värvata ja neile oma õnnistus anda. Samas olid suureks probleemiks ka röövrüütlid, kelledele sai seeläbi anda võimaluse oma oskusi kiriku kasuks rakendada.

Esimene ristisõda toimus aastatel 1096–1099. Sõjas osalesid prantsuse ja saksa talupojad, feodaalid, moslemid ning seldžukid. 11. saj vallutasid türklased-seldžukid araablaste käest püha maa, kristlastel ei lubatud enam palverännakuid teha. Türklaste saabumine tegi ärevaks Bütsantsi keisri, kes pöördus Lääne-Euroopa kristlaste poole.

Ristisõja kuulutas välja 1095 Prantsusmaal Clermontis Rooma Katoliku Kiriku paavst Urbanus II, kes vastas Bütsantsi keisri Alexios I palvele.

Urbanus II:

 

Eesmärgiks oli moslemite väljatõrjumine Pühalt Maalt ja Jeruusalemmast ning idapoolsete kristlaste vabastamine nende ikke alt. Rahvas reageeris tohutu vaimustusega, jutlustajad kandsid sõnumi üle Euroopa. Osalesid nii rüütlid kui talupojad mitmetest rahvustest.

I ristisõja marsruudid:

1099. aastal peale 6 nädalalist piiramist Jeruusalemm vallutati ja rajati Jeruusalemma Kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike.

Jeruusalemma vallutamine:

Ristisõdijad asutasid Jeruusalemma kuningriig, Antiookia vürstkonna, Tripoli ja Edessa krahvkonna.

Sealne kristlastest ülikkond hakkas valitsema juute, moslemeid, eri kirikutesse kuuluvaid kristlasi. Ristisõjad kohalikega ei lõimunud. Peagi hakkasid valitsejad taga ajama majanduslikku ja poliitilist kasu. Sadamalinn Akkoniga kaubitsemisest lõikasid kasu Itaalia sadamalinnad Genova, Veneetsia ja Pisa. Ühest küljest ristisõjad õhutasid religioonide ja rahvaste vaenu, teisalt sündis sellest viljakaid kultuurikontakte.

II ristisõja nõukogu Jeruusalemmas:

Lääne-Euroopa kristlased korraldasid idas jätkuvalt  rahvusvahelisi sõjalisi aktsioone, ajaloolased on kokku lugenud 7-9 ristisõda. Ristisõjast osavõtt oli auasi igale rüütlile ja kroonitud peale, aga väga kulukas ja raske ettevõtmine. 1187 langes Jeruusalem Salah ad-Dini kätte.

II ristisõja marsruudid:

 

Selle tulemusel läksid sõtta kroonitud pead: Saksa-Rooma keiser Barbarossa, Inglise kuningas Richard Lõvisüda ja Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste.

Frederick Barbarossa:

Richard Lõvisüda:

Philippe II Auguste:

Kolmas ristisõda (1189–1192), oli Euroopa liidrite üritus tagasi vallutada Püha Maad Saladini käest.

III ristisõja marsruudid:

Kristlased olid alguses sõjaliselt edukad, aga läksid peagi tülli sõjasaagi üle. Leopold V, Austria kuningas, kes ka osales ristisõjas, ja Philippe lahkusid pühalt maalt augustis 1191, olles tüdinud Richardist. Richard jäi Pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga (9. oktoober), millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine, kindlustati ka püha maa ühendusteed läänega.

Kolmas ristisõda, nagu teinegi oli läbi kukkunud, kuus aastat hiljem viis see Neljanda ristisõja puhkemiseni.

Neljandale ristisõjale oli raske isegi põhjendust leida.1201.(või 1202.) aastaks kogunesid ristisõdijad Veneziasse, kuid Püha maa asemel ründasid Dalmaatsias asetsevat Ungari sadamat Zarat, mis varem oli kuulunud Veneziale. See oli ristisõja toetamise Venezia-poolne eeltingimus. Ja siis vallutasid veneetslaste kihutusel Konstantinoopoli, linna rüüstamine oli julm ja Bütsantsile hukatuslik.

Konstantinoopoli vallutamine:

Moslemite surve all kuivasid ristisõdijate valdused kokku. 1291.

A langes viimane kristlaste linn Akkon moslemite kätte. Aga  läks veel 100 aastat ajani, kui sellest sai väikese grupi entusiastide unistus. Ristisõdade mõistet kasutati veel 15.-16. sajandil Balkani poolsaarel võitluses türklastega ja Tšehhimaal hussiitidega.

Ristisõdade tulemused:

Suuremat sõjalist edu saavutasid Euroopa riigid ainult esimeses ristisõjas

1)vallutati 1099 tormijooksuga Jeruusalemm

2) Lähis-Ida vallutatud aladele rajati ristisõdijate feodaalsed väikeriigid- Jeruusalemma kuningriik, Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond ning kolmanda ristisõja ajal moodustatud Küprose kuningriik.

Negatiivne: Alates 12.saj alustasid moslemid vastupealetungi ning 1187 vallutas Egiptuse valitseja Salah al-Din Jeruusalemma tagasi. Järgnenud katsed Kristuse haud taas eurooplaste kontrolli alla võtta ebaõnnestusid. Ristisõdade mainet kahjustas lisaks lüüasaamistele ka neljanda ristisõja suunamine kristliku Bütsantsi riigi vastu, mille käigus ristisõdijad rüüstasid Konstantinoopoli linna. Ristisõdijate viimase tugipunktina langes moslemitele  1291.a Akra linn Palestiinas.

Positiivne: Feodaalsõjad Euroopas lakkasid. Sõdade tulemusena pandi alus Itaalia kaubalinnade õitsengule ja majanduslikule ülemvõimule Vahemere idaosas. Sõdadega kaasnenud kultuurivahetus aitas kaasa tehniliste leiutiste (n tulirelvad, kompass, tuuleveskid) ja uute taimekultuuride (n riis, tatar, suhkrupeet) levikule Euroopasse. Idamaadest Euroopasse levisid uued tavad ja ideed, avaldudes muutustes elustiilis (n vaibad, mööbel, peeglid), idapärases riidemoes kui ka suuremas tähelepanus haridusele ja kultuurile. Ristisõdadega kaasnenud usuline vaimustus tõi enesega kaasa palverännakute populaarsuse kasvu, aga ka usulise sallimatuse, mis suunati lisaks moslemite vastasele võitlusele ketserite ja juutide vastu.

TEST:

Sõjad, sõjamehed ja relvad keskajal