Ühelt poolt käidi Venemaaga kaubanduslikult tihedalt läbi, kuid teiselt poolt tunnetati pidevat ohtu Venemaa poolt ja oldi mures, et kaubanduse kaudu jõuab sinna ka strateegilist kaupa. 1422 a. püüti sedalaadi kaubandust piirata sellega, et keelati Venemaale igasuguse sõjavarustuse viimine. See aga ei meeldinud kaupmeestele ning sellest üritati kõrvale hiilida. Piirati välismaa kaupmeeste tegevust Vana-Liivimaal. 1539 a. keelati välismaa ja vene kaupmeeste otsekauplemine ning püüti takistada Läänest tulnud sõjaekspertide teed Venemaale. Samas olid siinsed linnad ise valmis Venemaale sõjakaupu müüma. Kroonik Balthasar Russow kirjeldab, kuidas liivimaalased muutusid nii ahneks, et toimetasid Venemaale asju, tajumata, et see neile endale ohtlikuks võib saada.