Linnad vajasid töökäsi ja seetõttu ei tahetud eriti ka sinna põgenenud talupoegasid välja anda (v.a. adratalu peremees või tema vanem poeg). Linnas said eestlased mõne madalama koha või siis pidasid käsitöölise ametit. Näiteks enamik kiviraidureid ja mündrikke ehk paadimehi olid eestlased. Eestlastest käsitöölised koondusid Püha Ihu gildi, mille sulgemisel 16.saj. koonduti Olevi gildi. Keskaegses linnas määras inimese staatuse tema päritolu, amet ja korporatiivne kuuluvus. Kõrgemad ametid olid eestlastele suletud kuni 19. sajandini. Tuntumad erandid on näiteks Tartu kaupmees Hans Bull 17.saj., 16.saj. eestlasest toomhärra Johann Pulck, pastor ja kroonik Balthasar Russow. 16.saj. keskel oli Eesti elanike arv 250 000-300 000 inimest.