EESTLASED VÕÕRVÕIMU ALL 13. SAJANDIL

10. klass > Ajalugu > 1. kursus

Maa vallutamise järel sõlmiti maakondadega lepingud, millega sätestati kaotajate kohustused ja mõningad õigused. Püsima jäi tavaõigus, kuigi kohtumõistmine talupoegade üle läks uute isandate kätte. Külakogukondade eestseisjad valiti talupoegade seast. Mitmed linnused jäid kohalike vanemate kätte. Säilinud on näiteks 1255 a. sõlmitud leping saarlaste ja sakslaste vahel, millega kinnitati saarlaste poliitilised õigused ja kohustus vajadusel ordut sõjaliselt toetada.

 

Pärast ristiusu vastuvõtmist jäid eestlased vabaks, kuid nende eneseteostusvõimalused vähenesid. Kaubandus ja meresõit läksid linnakodanike ja aadlite kätte ning eestlastel tuli hakata tööga üleval pidama ka võõrvõime.

 

Ristiusustamine tõi endaga kaasa mitmeid koormisi, millest põhiline oli koormis ehk kümnis, kus tuli loovutada kümnendik oma tulust. Kümnist maksti enamast viljas kuid maksti ka karjakümnist või kümnist metsasaaduste näol. Maksta tuli ka hinnust ehk kindlaksmääratud naturaalmaksu ja maarahvas ka kirikumaksu preestrite ülalpidamiseks.

Koormised kasvasid seoses aadlike sisserändega. Uued valitsejad hakkasid maid läänimeestele jagama ja Eestis kujunesid läänisuhted. 13.saj. kujunes välja kohalik maa-aadel, suured suguvõsad omasid suuri maa-alasid ja hakkasid tekkima aadlike mõisad. Mõisamaid suurendati talumaade vägivaldse äravõtmisega või tühjaks jäänud maade kokkuostmisega. Mõisate teke pani talupoegadele kohustuse mõisa heaks teotööd teha.  Kiiresti kasvas mõisate arv Harju-Virus. Harju-Viru vasallid rõhusid järjest rohkem sealseid talupoegi, kes olid harjunud varasema jõuka eluga ja seetõttu muutusid talupojad rahulolematuks. 1315 a. ikaldus ja näljahäda laastasid samuti kõige rohkem Harjumaad.