HEIDIKUD JA VÄHEMUSED

7. klass > Ajalugu > Keskaeg

Mõisted:
liigkasuvõtmine – raha protsendiga väljalaenamine ja selle arvel rikastumine
seek – haigete ja vaeste varjupaik

Autud ametid, kellele linnaõiguse privileegid ei laienenud:
1) timukas – hukkas, piinas ja tühjendas jäätmeauke ja valvas prostituutide järele, teda vihati ja kardeti, põlastati nii teda kui ka ta pere.
2) Prostituut – töötasid bordellis, millede arv hakkas kasvama 14. saj keskpaigast. Tihti olid naised sellesse seisusesse sunnitud, et kuidagi ära elada.
3) Sunamehed ja – naised
4) Surnumatjad
5) Öövahid
6) Rändnäitlejad- ja moosekandid

Vihatud rahvused ja usulahk
1) Rahvus – juudid, kes olid tihti liigkasuvõtjad ja rikkad. Neil ei tohtinud olla maaomandit, seega elatasid nad end käsitöö ja kaubandusega. 12. saj. kasvas vaenulikkus eriti suureks, viidi läbi juudiprogromme – tuhandete juutide genotsiide, kuna arvati, et Must Surm on nende süü.
2) Rahvus – mustlased
3) Usulahk – moslemid

Kerjused – peamiselt vaimselt või füüsiliselt haiged inimesed. Füüsiline võimetus võis olla köndistamise (karistuseks mingi ihuliikme eemaldamise) tulemus. Mõned loobusid oma varast, et järgida Kristuse pietistlikku (vähenõudlikku) eluviisi. Kerjuseid seostati varguste ja kuritöödega. Hiliskeskajast hakati välja andma kerjusteseadusi, mis lubasid kerjamist vaid kohalikel kerjustel.

Pidalitõbised ehk leepra keskajal

Leepra ehk pidalitõbi ehk Hanseni tõbi on pikka aega kestev peamiselt inimestel esinev raske nakkushaigus, mis põhjustab põletikulisi haavu ja ville ning närvisüsteemi hävimist ning jäsemete köndistumist. Kuigi leepra mükobakteri nakatumise viisi ei ole lõplikult kindlaks tehtud, arvatakse, et haigustekitajad levivad inimeselt inimesele hingatava õhu, piisknakkuse või otsese nahakontakti, ka rinnapiima kaudu. Umbes 95% inimestest on leepra suhtes immuunsed.

leepra keskaajal

Sel tõvel oli kristluses keskne roll haiguse ja needuse metafoorina. Leepra on andnud arvestatava panuse ka nn pimeda keskaja stereotüübi loomisesse, tal on kõikvõimalike pühade graalide, templirüütlite jms kaudu oma koht keskaja müstifitseerimisel. Näiteks on olnud kombeks vaadelda leeprat ristisõdade käigus nii Euroopasse kui ka Eestisse toodud needusena. Euroopas oli tõbi kohal siiski juba enne seda. Ja kuigi Pühal Maal ristiretkel käinud Taani piiskop Andreas Sunesen olevat oma leepratunnused avastanud just Eestimaal olles, võib eeldada, et Eestissegi jõudis haigus varem.

Leeprahaigeid raviti leprosooriumites – esimesed 7. – 8. sajandil, Eestis vanim 1237. a. asutatud Tallinna Jaani seek, Eesti viimane lõpetas tegevuse 20. Saj keskel. Pidalitõbised pidid käima käristitega ja hõikama kaugelt:” Olen roojane” või “ hoidke eemale”. Nad eraldati ühiskonnast ja maja kooos asjadega põletati ja nad aeti linnast välja. Pidalitõbised olid patususe ja ebapuhtuse kehastus ja neid süüdistati õnnetustes nagu näljahädad. Samas pidalitõbiste eest hoolitsemist peeti õilsaks teoks.