Keskaega nimetatakse Vana-Liivimaal kuldseks perioodiks, kuna jõukus kasvas kogu maal, millest annab tunnistust rahvastiku kiire kasv. Muistse vabadusvõitluse lõpus oli rahvaarv 100 000 inimest, kuid 16.saj. keskpaigaks oli see kasvanud juba 250 000 – 300 000-ni. Alamkihtide õiguslik olukord oli ebakindel, kuid isegi neil oli võimalik endale varandust koguda. Iseloomulik oli pillav eluviis nii ülemklasside kui ka talupoegade seas.