Eestlaste usundiks oli loodususund ehk animism. Usuliste tegevuste sisuks oli inimese ja looduse hea vahekorra tagamine. Ka teiste Euroopa rahvaste eelkristlikud usundid olid loodususundid. Erinevus seisnes selles, kuivõrd olulised olid konkreetsed jumalad ja millised olid loodusolud.  Skandinaavlaste jumalad olid näiteks Odin, Thor ja Freya, balti ja slaavi rahvad teadsid sõja-ja piksejumalat Peruni. Läti Henriku järgi oli saarlastel oma jumal Tarapita, kellelt paluti abi lahingutes. Aga ikkagi jääb eestlaste jumalate selgepiirilisus vaieldavaks, tihti pöörduti lihtsalt  ilma nimeta jumalate poole.

Muinasusundis peeti oluliseks väe mõistet, mis oli lausa rahvusvaheline. Arvati, et vägi on kõikjal ja kõiges toimiv jõud, mis on üliinimlik. Inimeste usk väesse kajastub mitmesugustes uskumustes. Näiteks selles, et allikal ja osade inimeste kätel on ravijõud, sõnadel võime teha kurja või head (sajatused ja raviloitsud), amulettidel on kaitsev jõud. Suur osa kombestikust ja rituaalidest oli seotud väega. Kristlased aga pidasid selliseid maapealseid jõude pärinevateks Saatanast. Väe suunamist ja temaga mingite toimingute sooritamist nimetati maagiaks ehk nõiakunstiks ning selliseid toiminguid võisid sooritada kõik. Tähtsaimaid toiminguid aga pidi sooritama tark ehk nõid, kuna tal oli rohkem annet ja võimeid. Oluline oli ennustamine, mille puhul arvati, et kõik on juba kuskil ette määratud ja teadja inimene suudab tulevikumärgid olevikust üles leida. Muinasajal polnud inimestel ühtset pilti sellest, mis saab pärast surma, kuid seda ei peetud inimese teekonna lõpuks. Arvati, et hinged lähevad teise ilma, kuid tulevad vahel maa peale tagasi. Eestlased kasutasid juba enne ristiusustamist seitsmepäevast nädalat loendades taevas näha olevaid kuid. Olulised olid suvine ja talvine pööripäev. Muinaajal oli elurütm aeglasem kui praegu ja pühad võisid kesta ka nädalaid. Metsa suhtuti lugupidavalt ja pühakohtadeks olid puudesalud ehk hiied. Samas veekeskkonda sel viisil ei suhtutud, kuna vetepeeglit peeti avauseks teise maailma. Üldiselt oli muinasusund pigem elu-ja mõtteviis mitte niivõrd kindel religioon.