Pronksiaeg Eestis
Eesti arheoloogilises kronoloogias eristatakse vanema pronksiajana ajavahemikku 1800–1000 eKr. Just sel ajal hakati Eesti alal kasutama pronksist (vase ja tina sulamist) valmistatud esemeid. Esialgu olid metallesemed üksnes luksusesemed – siit on leitud vaid 19 tolleaegset pronkseset, mille hulgas on kirveid, sirp ja odaots. Oletatavasti on vanim Eestist leitud pronksese Eesti läänesaarestikus, Muhu saarel välja tulnud odaots, mis on pärit Lõuna-Uuralitest. Kuna pronks oli haruldane importkaup, jätkus ka kivikirveste valmistamine ja kasutamine. Nn hilised kivikirved ongi arvukaimaks jäänuseks Eesti vanemast pronksiajast, lisaks neile teatakse vaid üksikuid selle ajastu asulakohti. Mida tollal surnutega tehti, pole kalmete puudumise tõttu teada. Majandus rajanes ringleval alepõllundusel, küttimisel ja kalastusel.
Nooremal pronksiajal (1000–500 eKr) toimusid suured muutused Põhja- ja Lääne-Eesti rannikupiirkondades, kus asustustus oli muutunud sedavõrd tihedaks, et hakati harima püsipõlde. Põhiliseks põllukultuuriks oli oder. Põllulapikest hariti paar aastat ning jäeti see siis enne uuesti üles harimist mõnekümneks aastatks sööti, kasutati karjamaana, mil loomad, peamiselt veised, seda sõnnikuga väetasid. Kivikoristusest tekkisid väikeste põllulappide ümber madalad kivivallid, mis veel tänapäevalgi on Põhja-Eesti loopealsetel nähtavad. Endisest suurema tähtsuse omandas karjakasvatus. Elati üksiktaludes, mille peremehi ja nende lähikondlasi maeti kivikirstkalmetesse.
Saaremaal Asvas, Ridalas ja Kaalis, Irus Tallinna lähedal ja Narva Joaorus on olnud nooremal pronksiajal ka suuremad asulakohad, kus on tegeletud kaubanduse ja käsitööga. Viimasest on tunnistuseks neist leitud arvukad savist valuvormide ja sulatustiiglite katked.
Nooremal pronksiajal muutus Eesti rannikupiirkond kultuuriliselt Lõuna-Skandinaavia kultuuriprovintsiks. Skandinaaviast tuli nii pronks kui ka arvukalt pronksesemeid. Skandinaaviapärane on ka siinne kalmetüüp – kivikirstkalme. Pronksiajal on võetud läänmeresoome keeltesse ka arvukalt germaani laensõnu. Nähtavasti põhjustas seda elav kaubandus Eesti kindlustatud asulate ja Skandinaavia võimukeskuste vahel. Läänest on tulnud metall ja luksuskaubad, Eesti alalt läände on võidud viia hülgetraani, karusnahku, mett või muid küttimise-koriluse tooteid.
Enamus pronksiaja muististest paikneb Eesti rannikupiirkonnas. Sisemaalt teatakse lisaks juhuleidudele vaid üksikuid kinnismuistiseid. Kindlasti elati ka Kesk- ja Lõuna-Eestis, kuid seal ei olnud tollal kombeks matta surnuid kivikalmetesse. On arvatud, et sisemaal oli pronksiajal küttimise ja koriluse osakaal majanduses suurem kui rannikualadel.
Allikas: Esiajalugu/Pronksiaeg/
Pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse põllumehed
