Naise elu määras tema tsiviilseisus: ta oli kas neitsi, abielus või lesk. Kõige kõrgemalt hinnati naisi, kes olid veel neitsid. Madalaimaks peeti abielunaisi ning leskesid. Vastavalt nendele gruppidele olid ka nende kohustused erinevad. Samas mõjutas ka naiste positsiooni ühiskonnas nende kodukoht ning seisus ja kas ta on talumehe naine või aadliproua.
Naisi polnud linnuses tihtipeale üldse märgata, neid kammitsesid seisuse normid ja reeglid. Kõigepealt allusid nad vanematele, siis mehele. Kõrgema seisuse abielude sõlmimisel mängisid tähtsat rolli dünastilised, poliitilised ja finantsilised huvid. Abieludega kindlustati rahu ja rajati sõprusliite, suurendati rikkust ja kuulsust. Abiellumise üle otsustasid mehed. Naise ülesanne oli olla kodu hoidja, teenijate emand ja laste ema. 13- aastane tüdruk oli juba abiellumisealine, kihluda võis aga varemgi( Näiteks: 5- aastane Henry III Inglismaa prints ja 2- aastane Margareta Prantsuse printsess.)

Naiste ülesanded:
1) pärijate ilmale toomine ja kasvatamine, et tagada tiitli ja valduste edasikestmine. Truudus oluliseim, et vereliinid ei seguneks. Lapsi oli palju, kuid nende eest hoolitsesid ammed ja kasvatajad
2) majapidamise juhtimine ja teenijate koordineerimine – nii mõnegi valitseja lesk saavutas mõjuvõimsa poliitilise positsiooni.
3) Tikkimine ja õmblustöö, mis takistavad unistamist

Keskaegne tants linnuses

Haridus

Perioodiline jagunemine
9.-11. sajand kloostrikasvatus
11.-13. sajandi keskpaik rüütlikasvatus
13. sajandi keskpaik kuni 16. sajandini linlik kodanikukasvatus

Keskaegse hariduse eesmärgid
1) Õpetada hirmu tundma
2) Vaba tahte ja mõistuse distsiplineerimine
3) Lähtuti inimese arengu jumalikust ettemääratusest
Aadliseisuses naised olid hästi haritud, oskasid, lugeda, kirjutada ja valdasid keeli, nad armastasid kirjakuntsti ja kuntstnikke. Kogusid õukonda andekaid kuntsnikke Oluliseks peeti naise kombekust ja vooruslikkust. Seitse voorust olid: usk, armastus, lootus, õiglus, mõõdukus, tugevus, ettevaatlikkus. Aga ta pidi oskama ka seltskondlikult vestelda, olema taktitundeline, maitsekas riietuja ja armastusväärne. Seitse surmapattu: kõlblusetus, prassimine, upsakus, viha, laiskus, ihnsus, kadedus

Rõivastus

Keskaegne linnapilt oli rõivastuse poolest väga kirju. Rõivaste väljanägemine ja lõige erinesid vastavalt nende kandja seisusele, elukutsele, traditsioonidele ja muidugi ka moele. Alusriietusena kandsid nii aadlikud, vaimulikud, talupojad kui käsitöölised pikka, üle pea selga tõmmatavat särki. Erinevus oli vaid pikkuses, laiuses, materjalis ja lisandites. 

Aristokraadid ning rikkad kaupmehed said särgi peale tõmmata peenest kangast, värvikirevad pealisrüüd. Mida eredam oli rõivaste värv, mida peenem materjal ning mida pikem kuub, seda rikkama inimesega oli tegemist. Talupoegade ja käsitööliste riietuseks olid lihtsad ühevärvilised kodukootud villasest või linasest kangast rõivad. Mehed kandsid linase särgi peal põlvini ulatuvat umbkuube, ning pükse, naised villast tuunikat või hõlmikseelikut. Vaimulikud riietusid maaniulatuvatesse rüüdesse, mille värvus – must või valge – olenes mungaordust, kuhu kuuluti. 

Keskaegsed jalanõud olid algselt õmmeldud painduvast nahast ning neil oli pehme tald. Kõrgkihid ja linnakodanikud kasutasid kingseppade valmistatud nahast kingi, mida eristati nende kinnituse järgi. Olid paelkingad, rihmkingad, nöörsaapad ja nöörkingad. Lihtinimesed kandsid isevalmistatud pastlaid või käisid paljajalu. 

14.-15. sajandil muutusid kõrgkihtide kingad varbaosast teravatipulisemaks. Pika ninaosaga kingi nimetati nokk-kingadeks. Kinga ninaosa pikkus sõltus kandja seisusest ja edevusest, saavutades ajuti erakordsed mõõtmed. Mõnikord võisid kinganinad olla isegi 70 sentimeetrit pikad. Käimise hõlbustamiseks kinnitati need ketiga põlve alt jala umber. Edevamad lisasid kinganinadele kellukesi ja kuljuseid, et äratada sel moel tähelepanu, ning mõned kinnitasid sinna isegi väikese peegli, et kõndimise ajal end sellest imetleda. 16. sajandil jalatsite valmistamise tehnika muutus. Jalatseid hakati vormima liistul, st jalatsi pikkus ja laius vastas edaspidi jala kujule. Kasutusele võeti ka sisetald, kuid endiselt puudus jalanõudel konts.

Loe lisaks: rõivastus ja mood

http://www.youtube.com/watch?v=m0zH6UeRl1Q