Kokkuleppeliselt on Eesti rauaaja alguseks 500 eKr, mil Eestisse hakkas jõudma esimesi raudesemeid. Mitu sajandit hiljem õpiti rauda sulatama kohalikust soomaagist. Rooma rauaajal levis raud veelgi ulatuslikumalt (nimetus tuleneb Rooma impeeriumi hiilguse-ja langusajast). Rauasulatamise äraõppimiseks pidi Eestisse tulema keegi, kellel olid selleks vastavad oskused ja teadmised ja kes seda teistele edasi andis. Lõpuks sai raud Eestis tavaliseks ja oluliseks meistrimeheks sepp. Eestisse jõudsid ka Rooma mõjud, kuigi need polnud nii tugevad, kui need olid Skandinaavias. Näiteks jõudsid Eestisse balti rahvaste kaudu Roomast pärit ehetetüübid. Rooma rauaajale olid omased tarandkalmed, kust leiti palju ehteid ja nende leviala keskus asus Eestis. Tol ajal jagunes eesti kolmeks kultuuripiirkonnaks: Lääne-Eesti, Põhja-ja Kesk-Eesti ning Lõuna-Eesti). Seega võib nimetada tolleaegseid Eestis elavaid inimesi juba muinaseestlasteks ja eestlased olid omaette rahvana juba olemas. Läänemere idakallas huvitas roomlasi merevaigu tõttu, millest tehti ehteid ja amulette. Leitud relvade vähesuse järgi võib öelda, et esimesed sajandid pärast Kristust olid suhtelised rahulikud. Kokkuvõttes oli rooma rauaaeg eestlastele edukas, sest asustus laienes ja vara tekkis juurde. Hauatagust elu peeti millekski rõõmsaks ja kalmetesse maeti surnute põletatud jäänused koos rohkete ehetega. Raudkirveste kasutuselevõtt aitas paremini alet teha ja uusi põllumaid kasutusele võtta. Suurenesid ka loomakarjad, millest saadi liha ja põlluväetist. Lisaks odrale, kaerale ja nisule hakati kasvatama ka rukist. Talud paiknesid hajali, sest põllusaagid olid väikesed ja seetõttu vajati suuri põllumaasid.

Rahvad ja riigid Läänemere piirkonnas nooremal rauaajal.