Rauaaeg Eestis

Rauaaeg Eestis

Rauaajal muutusid rauast tera- ja tööriistad tavaliseks. Tegelikult olid eestlaste esivanemad esimesi raudesemeid näinud ja kasutanud juba pronksiajal; Eesti vanim teadaolev raudese, naaskel, on leitud Iru kindlustatud asulast ja kuulub aega 700–500 eKr.

​Eesti rauaaeg on jagatud lühemateks perioodideks, mida igatüht iseloomustavad erinäolised muistised ja esemeline kultuur. Pole märke sellest, et Eesti ala rahvastik oleks sel ajal muutunud – inimesed on oma põlde harinud ja karja kasvatanud. Maa eraomand oli kesksetes asustuspiirkondades kinnistunud juba rauaaja alguseks. Selle tunnistuseks olid muuseas nii maastikul nähtavad kividest kuhjatud põllupeenrad kui ka monumentaalsed kivikalmed põldude keskel.

eesti-ajalugu-lhilevaade-9-728

​Eelrooma rauaaja (500 eKr – 50 pKr) algusest on säilinud põllujäänuseid ja kivikalmeid Põhja-Eesti paepealsetel. Nagu varasemalgi ajal, kasvatati peamise põllukultuurina otra, olulisemaks koduloomaks olid veised. Asulakohtadest on vaid väheseid jälgi – elati väikestes eraldiasuvates taludes. Eelrooma rauaaja algupoolel maeti veel enamikku nooremal pronksiajal rajatud kivikirstkalmetest. Teisalt hakati eelrooma rauaajal Põhja-Eesti rannikualal, Lääne-Eesti mandriosas ja Saaremaal ehitama ka uut tüüpi kalmeid – varaseid tarandkalmeid. Need olid kivikalmed milles matmisala piiriks on nelinurkne kivirida või -müür, mille moodustatud tarand täideti kividega. Vanimad tarandid olid enamasti paari meetri pikkused ja laiused, kujult ebakorrapärased ja lohakalt laotud ning paiknesid kärjetaoliselt üksteise kõrval. Lisaks kivikirstkalmetele ja varastele tarandkalmetele maeti surnuid ka 5–15 m läbimõõduga kivihunnikutesse ehk kangurkalmetesse.

​Rooma rauaaeg (50–450 pKr) on Eesti alal eelneva perioodiga võrreldes muistise- ja leiurikas. Sel ajal hakati ehitama suuri ja võimsaid, paljudest korrapärastest kivikambritest koosnevaid tarandkalmeid. Kui varem ehitati kivikalmeid vaid rannikupiirkonnas, siis nüüd püstitati neid ka laialdastel aladel sisemaal. Rooma rauaajal hakati surnuid põletama. Tarandkalmetsesse visati tugevasti põletatud inimjäänused, millele pandi kaasa hulgaliselt ehteid; ka viimased on sageli tules olnud või tahtlikult purustatud. Tarandkalmed olid kollektiivhauad, kus eri surnute jäänused ja panused kivide vahel segunesid. Relvi ja tööriistu tarandkalmetes pole, samuti pole teada sellest ajast linnuseid. Rooma rauaaeg oli jätkuva arengu periood, mil üksiktaluline asustus laienes ja rahvaarv kasvas. Esemelises kultuuris on nähtavad tihedad kontaktid lõunapool elanud balti hõimudega. Viimaste aladelt Läänemere kaguranniku piirkonnast on pärit ka Eestis tollal kantud ehted või nende eeskujud. Balti hõimude ala tõusiski tollal oluliseks keskuseks, mille taustal oli merevaigu vahendamine Rooma aladele. Rooma rauaaeg oli rauaaeg juba selle tõelises tähenduses – selle perioodi algusest on esimesed arheoloogiliselt tõendatud andmed rauatootmisest Eesti alal.

​Rooma rauaaja stabiilse arengu perioodi lõpetas rahvasterännuaeg (450–600). Rooma riigi lagunemine ja rahvasterännud muutsid sel ajal oluliselt Lõuna-, Kesk- ja Lääne-Euroopa olusid. Segaste aegade mõju ulatus aga ka Põhjalasse. Ka Eesti alal lõpetati matmine tarandkalmetesse ja matmisviis muutus mitmekesisemaks kui kunagi varem; surnuid sängitati põletatuna ja põletamata nii kivikalmetesse kui ka maa-alustesse haudadesse. Lääne- ja Loode-Eesti ranniku ülikutel tekkisid taas suhted skandinaavlastega, mida tõestavad mõnest kalmest leitud uhked skandinaavia päritolu ehted. Hauapanuste hulka ilmusid relvad ja hakati püstitama linnuseid. Ida- ja Kagu-Eestis, mis tollal kuulus ühte kultuuripiirkonda Peipsi taguste läänemeresoome aladega, hakati surnuid matma liivakääbastesse, mida iseloomuliku kääpakuju järgi kutsutakse pikk-kääbasteks.

​Eesti muinasajas eristub rahvasterännuaeg relvadest, tööriistadest ja ehetest koosnevate peitleidude rohkuse poolest. Tegemist ei ole mitte tarenurka maha jäänud varandustega, vaid tõenäoliselt soodesse või veekogudesse ohverdatud ohvriandidega. Keskmisest rauaajast pärinevaid ohvrileide on teada kõikjalt Läänemere maadest.

​Eelviikingiaeg (600–800) on teadaolevate muististe ja leidude poolest palju vaesem kui rooma rauaaeg, rahvasterännuaeg või järgnevad ajalooperioodid. Ka sooturbasse ja järvesetetesse ladestunud õietolm näitab, et 6. sajandil on inimmõju loodusele märgatavalt vähenenud. Arvatavasti on millalgi rahvasterännuaja lõpus Eesti rahvastikku tabanud mingi suurem demograafiline tagasilöök.

​Eelviikingiajal hakati laialdasemalt rajama linnuseid. Mõned neist (nt Iru Tallinna lähedal, Tartu, Rõuge Võrumaal) hakkasid kujunema võimukeskusteks, kus elas piirkonna eliit. Selliste linnuste kõrvale kujunesid suured külad, kus tegeleti lisaks põllundusele ka käsitöö ja kaubitsemisega. Jätkus põletatud surnute matmine kivikalmetesse ja pikk-kääbastesse. Endiselt olid tihedad kontaktid balti hõimudega, kuid esemelises aineses lisandusid ka skandinaavia mõjud. See pole ka ime, sest just sel perioodil hakkasid skandinaavlased purjetama üle Läänemereitta, liikusid kaubaretkedel Ida-Euroopa jõgedel ja asutasid kolooniaid tänapäeva Vene aladel.

eesti-ajalugu-lhilevaade-10-728

​Viikingiajana tuntakse Eestis, nagu ka mujal Põhja-Euroopas, ajastut 800–1050 pKr. Eelviikingiajal välja kujunenud asustus- ja võimustruktuur linnuste ja nende juures paiknenud kesksete küladega elas viikingiajal oma õitseaega. Enamik rahvastikust elas üksiktaludes ja haris põlispõlde. Tihenesid sidemed skandinaavlastega, mida näitavad rohked araabia hõberahad Eesti tolleaegsetes aaretes, mis olid skandinaavia kaupmeeste poolt Kesk-Aasiast hangitud. Hõbeehted muutusid tavaliseks. Surnuid hakati ka põletamata maha matma. Viikingiajal maeti nii peamiselt jõukaid mehi koos relvade ja tööriistadega; põletusmatus kivikalmetesse püsis siiski laialdaselt kasutusel.

​Hilisrauaaja algus, 11. sajand on oluline murranguaeg Eesti asustuspildis. Senine linnusasula süsteem lagunes, kõikjal üle maa jäeti enamik vanadest linnustest maha ning ehitati uusi ja võimsamaid. Ka rajati hulgaliselt talusid ja külasid uutesse kohtadesse ning suur osa viikingiajal kasutatutest hüljati. Hilisrauaajal võib juba kindlasti rääkida peamise asustusüksusena küladest kui mitme majapidamisega asustusüksustest talude vahel siiludeks jagatud külapõllu ja ühiskasutuses olevate rohu- ja alemaadega. Samal aja kasvas peaaegu kõikjal Eesti alal rahvaarv ning põllumaa pindala. Asustuse ümberpaiknemine toimus enamasti juba olemasolevate asustusüksuste piires: kohta vahetasid majad ja linnused, mitte põllud. Hilisrauaajast teada olevate muinasjäänuste hulk on suurem kui ühestki varasemast muinasaja perioodist teada olevad jäänused. Lisaks umbes 50 hilisrauaaegsele linnusele on teada sadu muinaskülade asemeid, aardeleide, põllujäänuseid ning kivi- ja laibakalmeid. Surnutele pandi kaasa rikkalikult esemeid.

eesti-ajalugu-lhilevaade-11-728

​Muutus põllumajandus ja aineline kultuur: kasutusele tulid uued maaharimisriistad, levis talirukki- ja seakasvatus, uued ehted asendasid vanad. Saaremaal ja Ida-Eestis sulatati kohalikust soomaagist rauda lausa tööstuslikul hulgal. Rannikuasukad, eelkõige saarlased, osalesid oma laevadega Läänemere kaubanduses ja käisid aeg-ajalt ka röövretkedel. Eestis ilmnes hilisrauaajal hulgaliselt nähtusi, mis ühendavad seda ajastut keskajaga. Enamgi veel: hilisrauaajal kujunes asustuspilt ning juurdus palju ainelise ja vaimse kultuuri elemente, mis elasid kuni traditsioonilise Eesti talupojaühiskonna kadumiseni 19. sajandil. Rauaaja lõpuks oli kujunenud haldusjaotus muinaskihelkondade ja -maakondadega, milles võime juba ära tunda tänapäeva Eesti piirjooni.

Allikas: Esiajalugu/Rauaaeg/

Slaidid: Eesti Ajalugu

RAUAAEG EESTIS

 

Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Eestis

 

 

See artikkel on retsenseerimata.