Jeeriko on linn Jordani Läänekaldal.

Jeerikot peetakse vanimaks järjepideva asustusega linnaks. Seal on olnud asustus alates 8. aastatuhandest eKr. Arvatavasti elas seal aastal 8000.ekr 2000-3000 inimest. Vaenlaste eest kaitses neid võimas kivimüür, mida tugevdas kaitsetorn. Nende eluasemeks olid üheruumilised savikatustega majad.

Selles piirkonnas oli soe kliima ja sadas piisavalt vihma, mille tõttu andsid põllud normaalset saaki ja elanikkond kasvas. Jeerikot peetakse üheks maailma esimeseks linnaks. Elati ühe korruselistes savimajakestes. Peamiseks elamutüübiks oli  suur täisnurkne ruum, mõõtudega 6,5 x 4 või 7 x 3 m. Selliste tubade ümber koondusid tihedalt väikesed kambrid, mis täitsid hoiuruumide  ülesannet. Majade vahele jäid väikesed hoovid, kus valmistati toitu – just siit on leitud lõkkeasemeid ning paks tuhakiht. Vana-Jeeriko asukad olid ilmselgelt maaharijad, seda näitavad asulast leitud tööriistad, mille seas on oluliselt enam maaharimis-, kui jahipidamisriistu.

Piirkonnast on leitud loomade luid ja teraviljavarusid, mis näitab, et lisaks põlluharimisele osati ka karjakasvatust. Elanikud õppis kuduma ja valmistama savinõusid.

Jeerikolaste kombestikus, mida küll veel eriti hästi ei tunta, oli üks omapärane ilming, mida on täheldatud ka teistes neoliitikumi linnades. Nimelt matsid nad oma surnud sügavatesse haudadesse omaeneste elamute all, selle asemel, et viia need hügieeniliselt ohutule surnuaiale. Kindlustamaks endale eelkäijate kaitset ja tarkust, tuli nende uskumuse kohaselt alles hoida surnu pealuu. Seetõttu jäeti surnukeha matuse järel mingiks ajaks lagunema ning seejärel eraldati kolp, mis asetati elamus teiste juurde – elavate üle valvet pidama.

Jeeriko: