Mõisted:
kesa– ajutiselt sööti jäetud põld
rangid – hobusele kaela pandavad puust rakmed, mis ühendatakse vankriga

Euroopa põllumajanduses oli varakeskajal põhiline karjakasvatus. Maaalast ¾ oli kaetud põlislaante ja soodega, mistõttu kasutati põldude tegemiseks enamasti aletegemist (samas nende saagikus madalam põlispõldudest). Aletamine kasvas eriti 12-13.saj. seoses rahvaarvu kasvuga: Lääne-Euroopas algas ulatuslik metsade kahanemine; toimusid muutused kliimas (külmem ja kuivem); 16. sajandiks, kui aktiviseerus meresõit, tuli Lääne-Euroopasse puitu juba sisse vedada Põhja-Euroopast.
Põlispõllunduses kasutati algselt kahe- ja hiljem kolmeväljasüsteemi. Põldu künti enamasti kerge adra ja härgadega. Tänu kapjade rautamisele ja rangide kasutuselevõtule hakati alates 9.sajandi lõpust põldude harimisel kasutama ka hobused. Keskaegne Euroopa oli oma iseloomult agraarühiskond – enamus inimestest (~90%) elasid maapiirkondades ja tegelesid põlluharimise ning karjakasvatusega. Kõige rohkem kasvatati: veiseid, aga ka sigu, lambaid ja kitsi. Kuna nad liikusid vabalt ja toitsid end ise metsas ja karjamaadel, siis olid nad sitke lihaga ja vähese piimaanniga. Ka enamiku väikelinnade elanike hulgas oli palju põlluharijaid. Metsade ülesharimine põldudeks oli eriti intensiivne 12. ja 13. saj, mil Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal raiuti esmalt maha headel muldadel kasvanud tamme- ja pöögimetsad. Varakeskajal kasvatati teraviljadest rukist, otra, kaera ja hirssi, hiljem tõusis Lõuna- Euroopas ka nisu osatähtsus. Enim levinud aedviljad olid kapsas, naeris, peet, rõigas, porgand, sibul ja kõrvits.Valke sai keskaja inimene peamiselt kaunviljadest: henestest, ubadest ja läätsedest, mis kasvasid ka kehvematel muldadel ja aitasid üle elada näljaajad. Puuviljadest kasvatati õunu, pirne, kirsse ja ploome.
Lääne- Euroopas künti kuni 10. saj härja ja ja kerge adraga, põldude viljakus oli kehv, 10. saj võeti kasutusele raske ratasader. Ratasadra leiutamine 10.sajandil (mis võimaldas künda sügavamalt) ja hobuste kasutamine suurendasid tööviljakust ja põldude saagikust. Karjakasvatus oli kuni varakeskaja lõpuni vähetähtis, kuna sööda vähesuse tõttu ei suudetud loomi ületalve pidada ja tapeti enamasti sügisel. Seetõttu oli ka sõnnikut vähe ning see avaldas negatiivset mõju põldude saagikusele.

Uuendused põllumajanduses:

Uuendused põllumajanduses:

IX sajandi lõpp – Algas hobuste rautamine. Rauad kaitsesid kapju kulumise ja vigastuste eest

X sajandi algus – Võeti kasutusele rangid, mis lubas hobuseid härgade asemel vankri ja adra ette rakendada. Tänu hobuste kiirusele suurenes tööviljakus.

X -XIII sajand – Raske raudteraga ratasadra kasutuselevõtmine kerge puuadra asemel tõstis põlluharimise kvaliteeti. Kasutusele võeti ka vikat, hobusele rangid

XIII sajand – Uute põllukultuuride – riisi, puuvilla ja suhkruroo – levik.

X-XI sajand – Kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtmine. Maa jagati kolmeks võrdseks osaks, millest nüüd ainult kolmandik jäi sööti. Ühele kolmandikule külvati suvi-, teisele talivili. Tõusis kasutuses oleva maa suurus. (Samal ajal oli aga kasutusel ka kaheväljasüsteem ja alepõllundus)

Uued, senisest tõhusamad maaharimisviisid suurendasid tööviljakust ning saagikust. Samaaegselt raiuti maha Euroopa põlislaaned, millega tekitati tahtmatult tõsine kliimamuutus – Euroopa kliima külmenes ja muutus niiskemaks. See tegi nt lõpu viinamarjakasvatusele Inglismaal.

Soe periood ja uued põlluharimismeetodid