13. ja 14.saj. esines eestlaste seas veel vastuseisu ristiusule. On andmeid “ristimise mahapesemisest” ja “usust äralangemisest”. Lõpuks aga hakkas ristiusk eestlaste maailmapilti sisse sulama. Ristiusu omaksvõtmisele aitas kaasa see, et õigus anti laialdasele pühakutekultusele, kus lisaks Jumalale võis kummardada ka väiksemaid jumalusi. Keskajal jätkus kogu Euroopas nõidumine, ohverdamine, puude ja allikate, kivide pühaks pidamine ja sellist ristiusku nimetati ka külakatoliikluseks. Eestlaste seas levis see 15-17.saj. Külakatoliikluse keskusteks olid kabelid, millest paljud ehitati muistsetesse kultuskohtadesse. Kabeleid oli sadu ja enamasti olid need ehitatud puust Tuntud on näiteks Saha kabel Tallinna lähedal, Maarja kabel Viru-Nigulas ja Risti kabel Viljandi lähedal. Eestlaste seas hakkas juurduma ka katoliiklik kalender, kus ajaarvamise tähistena hakati kasutama katoliiklikke kirikupühi. 15.saj. hakkasid eestlased üle minema kristliku algupäraga nimedele.  Kokkuvõtlikult võib öelda, et tol ajal levis eestlaste seas usk, milles põimusid kristlikud ja mittekristlikud nähtused.