Eesti iseseisvumine: eeldused, iseseisvumine, Vabadussõda, Tartu rahu

12. klass > Ajalugu > 4. Lähiajalugu I – Eesti ja maailm 20. sajandi esimesel poolel

1905. a revolutsioon tõi ka Eestis esile jõud, mis olid Venemaa senise poliitikaga selgelt rahulolematud, nii Jaan Tõnissoni poolt juhitud rahvusliku liikumise mõõdukas tiib kui ka Konstantin Pätsi poolt juhitud radikaalne tiib olid veendunud reformide vajaduses ning muuseas rahvuskeelele ja –kultuurile suuremate õiguste andmisel. Mõisate põletamisele 1905./1906. aastavahetusel järgnesid repressioonid, mis sundisid mitmeid rahvusliku liikumise tegelasi pagulusse, kuid 1905. a revolutsiooni tulemustel rahvuslik rõhumine mõnevõrra siiski leebus.

Jätkus eestlaskonna professionaliseerumine – üha rohkem ja erinevamates valdkondades oli olemas haritud ja kogemustega spetsialiste, lisaks arstidele, kirikuõpetajale ja juristidele ka sõjaväelasi ja poliitikuid – näiteks Tallinn sai esimese eestlasest linnapea juba 1906. Eestlaste eneseteadvuse tõusule aitas kaasa ka Soome kogemuse tundmine – Soomel oli Vene riigi raames ulatuslik autonoomia.

Esimene maailmasõda tõi Eesti jaoks kaasa suurema kontrolli igasuguse rahvaliikumise üle, mis oli rahvusliku liikumise jaoks takistuseks, kuid see tõi kaasa ka umbusu baltisakslaste suhtes, mis võimaldas eestlastel oma positsiooni siinsete alade majanduslikus ja poliitilises elus tugevdada. 1915. aastal vallutasid sakslased Kuramaa, rinne jõudis Eesti vahetusse lähedusse, mis tähendas lisasuid sõjapõgenike näol, rekvireerimisi sõjaväe heaks, kulutusi sõjaväeosade ülalpidamiseks jne. Venemaa sõjaline ebaedu ja majanduslikud raskused tõid kaasa üha sagedamaid mõtteavaldusi, et Eesti peaks oma tuleviku üle senisest rohkem ise otsustama.

Veebruaris 1917 puhkesid Venemaa pealinnas Petrogradis ulatuslikud rahutused, mis on tuntud veebruarirevolutsiooni nime all ning viisid tsaari kukutamiseni 3. märtsil, võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Revolutsioon jõudis ka Tallinna. Eesti rahvusliku liikumise juhid nägid selles võimalust ja 26. märtsil toimus Petrogradis ulatuslik demonstratsioon Eesti autonoomia toetuseks. 30. märtsil andis Ajutine Valitsus välja määruse, millega Eestimaa kubermang ning Liivimaa kubermangu Eesti osa liideti üheks Eestimaa kubermanguks, mille ette sai kubermangukomissar Jaan Poska, lubati kokku kutsuda Ajutine Maanõukogu (Maapäev), laiendati eesti keele kasutusõigust ning asuti moodustama rahvusväeosi. Maanõukogu oli Eesti esimene demokraatlikult valitud esindusorgan.

Septembris 1917 vallutasid sakslased Eesti saared. Sama aasta oktoobris haarasid Venemaal oktoobripöörde käigus võimu bolševikud (kommunistid) ning ka Tallinnas võtsid 27. oktoobril võimu enda kätte nende esindajad Viktor Kingissepa juhtimisel. Eestimaa kubermangu juhtimiseks moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.  Ülejäänud poliitilised jõud otsustasid uut võimu mitte tunnustada ning tekkinud segadust ära kasutada omariikluse välja kuulutamiseks. Maanõukogu kuulutas end 15. novembril kõrgeima võimu kandjaks Eestis, kuid aeti seejärel kohe bolševike poolt laiali. Tegutsemist jätkati salaja.

Järgmise sammu otseseks ajendiks oli Saksa vägede pealetungi algus 18. veebruaril 1918. Rahvuslike jõudude poolt moodustati Päästekomitee, mille liikmete – Konstantin Pätsi, Konstantin Koniku ja Jüri Vilmsi ülesandeks jäi iseseisvuse välja kuulutamine. Iseseisvusmanifest loeti esmakordselt rahvale ette Pärnus 23. veebruaril, kuid vabariigi sünniks loetakse 24. veebruari, kui manifest Tallinnas trükiti ja moodustati Eesti Ajutine Valitsus, mille ette sai K. Päts.

25. märtsil marssisid Tallinnasse Saksa väed, kes Eesti omariiklusest midagi teada ei tahtnud. Algas Saksa okupatsioon. Sakslaste plaanide järgi pidi pärast sõda Eestist ja Lätist saama Balti hertsogiriik, kus oleks juhtival kohal baltisakslased. Sellele plaanile tegi lõpu Saksamaa lüüasaamine Esimeses maailmasõjas.

Compiégne’i lepingu kohaselt pidi Saksamaa oma väed kõikidelt vallutatud territooriumitelt välja viima. Eestis anti võim Ajutisele Valitsusele ametlikult üle 21. novembril, kuid aega rahulikult oma riiki üles ehitada ei antud – Nõukogude Venemaa teatas, et Brest-Litovski vaherahu ei kehti enam ning Venemaa soovib tagasi kõiki alasid, mis enne sõda talle kuulusid. 28. novembril 1918 algas Vabadussõda.

Kohe Vabadussõja algul vallutas Punaarmee Narva ning kuulutas seal välja Eesti Töörahva Kommuuni, mille ees oli Jaan Anvelt. Selle käiguga püüti ülejäänud maailmale näidata, et tegu on Eesti kodusõjaga, milles Venemaa on vaid ühe poole liitlane. Lühikese ajaga sai Venemaa enda kontrolli alla suurema osa Ida- ja Lõuna-Eestist, kus kehtestati enamlaste range kontroll. Rinne jäi aastavahetusel pidama Tallinnast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Eesti vägede ebaedu põhjuseks oli puudus nii varustusest kui ka meestest, samuti vilets moraal – vähe oli neid, kes uskusid, et Eesti võiks saada Venemaa suuruse riigi vastu. Olukord muutus aga iga nädalaga – bolševike poliitika vallutatud aladel, eriti kirikutegelaste hukkamised ja varade natsionaliseerimine tekitasid vastuseisu kohalikes elanikes, Eesti vägede ette määratud Johan Laidoner suutis ära teha suure töö armee korrastamisel, vabatahtlikena rindele läinud kooliõpilased ja üliõpilased tõid kaasa vaimustusepuhangu, välisabi Inglismaalt, USAlt ja vabatahtlikud Soomest tõstsid võitlusmoraali. 7. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede pealetung ning märtsiks oli Punaarmee Eesti pinnalt välja löödud.

Vabadussõja kaart:

ajalugu12klass3

Sõjaline edu sundis mõtlema igapäevaelu korraldamisele, 23. aprillil tuleb kokku Asutav Kogu, mille peamine eesmärk on põhiseaduse koostamine, kuid esimene tähtsam akt on maaseadus, millega lubatakse mõisamaad talurahvale jagada. Sellel seadusel on oluline mõju eestlaste toetuse kasvul omariiklusele.
Uue vaenlasena Nõukogude Venemaa kõrval kerkis samal ajal esile baltisakslastest ja Saksa vägede riismetest koosnev Landeswehr Rüdiger von der Goltzi juhtimisel, mis oli vallutanud suurema osa Lätist ja suundus Eesti poole. Otsustav kohtumine toimus 23. juunil Võnnus (Cēzis) ja lõppes Landeswehri purustamisega.
Sõjategevus Venemaa vastu lõppes 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Rahuleping allkirjastati Tartus 2. veebruaril. Venemaa tunnustus Eesti iseseisvust, lubas välja maksta 15 miljonit rubla Venemaa riigikassast, Venemaa eestlased said õiguse asuda Eestisse elama, lubati tagasi tuua siinsetelt aladelt evakueeritud kultuurivarad ning majanduslikku koostööd.