Maailmasõdadevaheline aeg: demokraatia ja diktatuurid

12. klass > Ajalugu > 4. Lähiajalugu I – Eesti ja maailm 20. sajandi esimesel poolel

Euroopa-kesksus ning rahvusvahelised suhted. Demokraatia levik. Demokraatia põhijooned Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA näitel: poliitiline süsteem, majandus, ühiskonnaelu.

Enamus Euroopa riike olid nüüd demokraatlikud – uus Saksamaa põhiseadus, mille välja töötamise koha järgi nimetati Saksamaad sel perioodil Weimari vabariigiks oli demokraatlikum, kui ühegi riigi konstitutsioon enne seda, sama teed läks enamus Esimese maailmasõja järel tekkinud uusi riike. Paraku ei olnud paljudes riikides väga suurt demokraatia kogemust, mis tõi kaasa kas väga sagedased valitsusevahetused, nagu näiteks Eestis, Lätis ja Prantsusmaal või hoopis äärmuslaste võimuletuleku, nagu juhtus Itaalias.

Suurbritannia oli endiselt parlamentaarse monarhiaga riik, mida kahe sõja vahelisel perioodil valitsesid üksteise järel George V (1910-36), Edward VIII (1936) ja George VI (1936-52). 1918. aastal laiendati oluliselt valimisõigusega inimeste ringi – õigus laienes kõikidele meestele alates 21. eluaastast ja osaliselt ka naistele, valijate hulk kasvas 8,4 miljonilt 21,4 miljoni inimeseni. See tõi kaasa Tööerakonna e leiboristide esiletõusu. Esmakordselt moodustasid nad valitsuses 1924. aastal. Inglismaa majandusel ei olnud parimad päevad, eriti kannatas söe-, tekstiili- ja laevatööstus, mis viis 1926. üldstreigini, mis tulemusi siiski ei andnud. Inglismaa häda oli ka suur sõltuvus kolooniatest, mis nüüd üha suuremat iseseisvust taotlesid. Sõjaline konflikt puhkes Iirimaaga, 1916. aastal õnnestus sealne iseseisvumiskatse küll maha suruda, kuid 1919. aastal puhkes konflikt taas ning 1921. aastal oli Suurbritannia sunnitud tunnistama Iirimaa iseseisvust. 1931 võeti vastu Westminsteri statuut, mis andis sisulise iseseisvuse kõikidele Inglismaa dominioonidele st iseseisva sisepoliitikaga kolooniatele.

Edward VIII troonist loobumisest:

youtube_video

Prantsusmaa oli üks enim sõjas kannatanud riik ja nõudis Saksamaa maksimaalset karistamist. Prantsusmaa sai tagasi 1871. aastal Saksamaa kätte läinud Alsace-Lorraine (Elsass-Lotringi) ning pidi saama suurima osa Saksamaalt nõutavatest reparatsioonidest. Kui reparatsioonide osas ei suudetud kuidagi kokkuleppele jõuda, okupeeris Prantsusmaa 1923. aastal Ruhrimaa – Saksamaa peamise tööstuspiirkonna ning nõustus lahkuma alles seejärel, kui USA vahendusel reparatsioonides kokku oli lepitud. Saadud raha läks Prantsuse tööstuse taastamiseks, mis tähendas, et sõjaväest tagasi pöörduvatele meestele jätkus tööd ning majandus elavnes. Prantsusmaa oli vabariik ning äärmiselt kirju poliitilise maastikuga, koalitsioonid olid paljuparteilised ja lühiajalised, 1919-39 vahetus 41 valitsuskabinetti. 1930ndate alguses tugevnes ka Prantsusmaal fašistlik liikumine, kuid selle vastu loodi kommunistide ja sotsialistide rahvarinne, mis suutis 1936-38 võimu enda käes hoida. Välispoliitiliselt oli Prantsusmaa kõige agaram Versailles’ süsteemi kaitsja, pakkudes näiteks Poolale ja Tšehhoslovakkiale julgeolekugarantiid. 1928. aastal sõlmiti nn Briand-Kelloggi pakt, mis sai nime Prantsusmaa välisministri Briandi ja USA riigisekretäri Kelloggi järgi. Selles deklareeriti, et ühtegi konflikti ei tohi lahendada relva abil.

USA kuulus küll Esimese maailmasõja võitjariikide hulka, kuid rahvas oli sõjast tüdinud ning valis demokraat W. Wilsoni asemel 1920. aastal presidendiks vabariiklase W. G. Hardingu (president 1921-23), kes lubas, et Ühendriigid ei pea tulevikus Euroopasiseste tülide tõttu oma poegi surma saatma. Järgmised pea kaks aastakümmet hoidis USA end Euroopa asjadest rohkem või vähem eemal. Hardingu järel asusid presidenditoolile vabariiklased C. Coolidge (1923-29) ja H. Hoover (1929-33). 1920ndad olid USA jaoks majandusliku õitsengu ajajärk, mil ülistati ameerika individualismi ja riigi poolset mittesekkumist. Enne sõda oli USA võlgu Euroopa riikidele, pärast sõda olid Euroopa riigid võlgu USAle. USA tootis 40% maailma terasest, 60% maailma naftast ja 85% maailma autodest. Kõik kukkus aga kokku ülemaailmse majanduskriisi saabumisega 1929. USA pangandust tabas krahh, töötuse tase tõusis enneolematult kõrgele. Sellises olukorras võitsid presidendivalimised demokraat Franklin D. Roosevelt (president 1933-45), kes oli veendunud, et majandus ei suuda end täielikult ise reguleerida, tema uus kurss – New Deal nägi ette ranget kontrolli panganduse üle, riiklike töökohtade loomist ning toetusi põllumeestele. Majanduslik olukord paranes ning Roosvelti populaarsus muudkui kasvas. 1935. aastal võeti tema algatusel vastu sotsiaalse turvalisuse akt, millega laiendati riiklikke toetusi. 1937. aasta neutraalsuse akt kinnitas, et USA jääb Euroopa sõja korral sellest kõrvale.