Muinasajal mõisate tekke algul tähendas mõis suuremat omaette talu. Hiljem omandas see teise tähenduse. Talupoegadele teotöö kohustuse panemisest sai alguse pärisorjastamise protsess. Vilja nõudluse kasvuga kasvas ka mõisate arv ja mõisnike meelest oli loomulik nõuda talupoegadelt teotöö tegemist. Nii ei tohtinud talupojad oma suva järgi ära kolida, kuna see oleks isandale kahju toonud, mis aga tähendas liikumisvabaduse äravõtmist. 15.sajandil jõuti Vana-Liivimaal sunnismaisuseni. Nimelt lepiti kokku, et põgenenud talupojad tuleb “omanikule” välja anda. Hiljem loodi selleks ka eraldi kohtud (haagikohtud). Talupojad üritasid põgeneda Venemaale või linnadesse. Vana-Liivimaa lõpupäevil jõuti ka talupoegade müümiseni.