Suurriikide liidud: kujunemise põhjused ja tagajärjed
19. sajandil hakkasid Euroopas välja kujunema suurriikide liidud, mille põhjuseks oli omavaheline võimuvõitlus nii Euroopas kui eeskätt kolooniates. Eriti terav vastasseis oli senise maailmavalitseja Inglismaa ning alles 1871. aastal lõplikult ühinenud Saksamaa vahel. Prantsusmaa oli 1871 kaotanud sõja Saksamaaga ning jäänud ilma Elsass-Lotringist, see tegi temast Saksamaa vaenlase ja Inglismaa liitlase, Saksamaa peamisteks liitlasteks olid Austria-Ungari ja Türgi. Esimene ja Teine Maroko kriis (1905 ja 1911) näitasid selgelt, kui pingelised riikide vahelised suhted olid.
1879 sõlmisid liidu Saksamaa ja Austria-Ungari, riigid, mis olid ajalooliselt tugevasti seotud. 1882 liitus nendega Itaalia, tekkis Kolmikliit, ehk Keskriikide blokk. Itaalia oli kahtlemata selle liidu nõrgim lüli ja osaleski Esimeses maailmasõjas hoopis vastaspoolel. Ka 1893. aastal sõlmitud Prantsusmaa ja Venemaa vaheline liiduleping põhines ajalooliselt tugevatel suhetel. Kolmikliidu vastaspool sai nime ja uue liitlase 1904. aastal, kui Inglismaa ja Prantsusmaa matsid maha oma sajandeid kestnud vaenu ja sõlmisid nn Südamliku lepingu ehk Entente Cordiale, mille järgi nimetatakse seda blokki Antandiks. Lepinguga jagati kolooniad Põhja-Aafrikas ning lubati koostööd Euroopas. Venemaa jõudis lepinguni Inglismaaga alles 1907.
Skeem liitudest:
Venemaad tõukas Saksamaa vastasleeri soov domineerida Balkani poolsaarel, mis ei meeldinud Austria-Ungarile, kelle territooriumil elas palju slaavi rahvaid. Balkani poolsaare tugevaimaks riigiks oli Serbia, keda toetas Venemaa ning kes seadis eesmärgiks kõikide sealsete slaavi rahvaste ühendamise. Esimene ja teine Balkani sõda (1912-13 ja 1913) lahendust ei toonud ja olukord jäi plahvatusohtlikuks.
