VANA-LIIVIMAA POLIITILINE JAGUNEMINE

1346 a. tekkinud Vana-Liivimaa jaotus püsis kuni 1561 aastani, mil Vana-Liivimaa lagunes. Liivi ordu suutis ennast oma valdustes tugevalt kehtestada ning ordu oli saanud suurimaks maavalitsejaks Vana-Liivimaal. Ordu valdused ulatusid Leedu piirist kuni Soome laheni ja võimu keskuseks oli Riia ordulinnus. Eestis olid ordu tugipunktideks Viljandi linnus ja Toompea linnus. Liivi ordut juhtis ordumeister. Orduriik jagunes väiksemateks haldusüksusteks ehk komtuurkondadeks, mida juhtisid foogtid ja komtuurid.

Sõjalise jõu moodustasid rüütelvennad, kes elasid ordulinnustes ja paistsid silma hea väljaõppe ning relvastusega. Eestis olid veel maaisandateks Saare-Lääne piiskop ja Tartu piiskop. Saare-Lääne piiskop oli ordust sõltuvuses maade asetsemise tõttu, Tartu piiskop aga oli iseseisvam. Tartusse Toomemäele rajati piiskopilinnus ja selle lähedale toomkirik, millest kujunes aja jooksul võimsaim kirik Vana-Liivimaal. Piiskopkonda valitses piiskop koos toomkapiitliga.

Vana-Liivimaa haldusjaotus keskaja lõpul (1534)