Allegooria on mõistukõne.

Allegoorilises kirjutises mõeldakse üht ja kirjutatakse teist.

Kindlasti on kõige enam allegooriat valmides, millest pärinevad ka mitmed tuntud allusioonid. Näiteks ütlus “viinamarjad on hapud” on tulnud Aisopose valmist “Rebane ja viinamarjad”, milles näljane rebane ei saa kuidagi viinamarju kätte ja ütleb seepeale, et ta ei tahagi neid – niikuinii on hapud.

Samas on teada faktid, mis tõestavad, et rebased armastavad viinamarju süüa. (Loe näiteks Maalehe artiklit “Rebased sõid istanduse viinamarjadest tühjaks”.) Seega – ta tahtis ja ihaldas neid viinamarju, aga kuna kätte ei saanud, hakkas neid hoopis kritiseerima.

Elus nimetatakse niisugust nähtust kognitiivseks dissonantsiks – keegi ihaldab midagi, leiab aga, et see ihaldatu on talle kättesaamatu ning hakkab seejärel hoopiski kritiseerima.

Ajakirjanikud on sedasorti allusioone varmad kasutama. Näiteks pealkiri “Ithaka-Maria hapud viinamarjad: imestasin, et Getter üldse finaali pääses!”

“Moekunstnike hapud viinamarjad” – pealkiri näitab, et ilmselt on Eesti moekunstnikud kadedad Arne Niidu peale, kes presidendipaari vastuvõturiideid kolm aastat järjest disaininud on. Nende kriitika võib tuleneda sellest, et oleksid ise tahtnud neid rõivaid disainida.

AUTOR: Allegooria