1236 a. sai Mõõgavendade Ordu Saule lahingus leedulastelt lüüa ning 1237 a. ühinesid selle jäänused Saksa Orduga. See ordu sai endale Liivi Ordu nimetuse. 1238 a. sõlmiti Liivi Ordu ja Taani vahel Stensby leping, millega Taani kuningas sai tagasi Tallinna, Viru-ja Harjumaa. Lätis ja Lõuna-Eestis vallutatud alad allutati Saksa-Rooma keisrile, kuid keisril kohalikes asjades reaalset võimu siiski polnud. Võim läks Riia peapiiskopi, Liivi ordumeistri, Tartu piiskopi, Saare-Lääne piiskopi ja Kuramaa piiskopi kätte. Suurimaks sõjaliseks jõuks oli Liivi ordu, mida juhtis ordumeister ja orduala pealinnaks sai Võnnu, mis jagunes komtuur-ja foogtkondadeks. Ilmaliku võimukandjana ja ka vaimulikuna oli tähtsaim Riia peapiiskop, kellel järgnesid Tartu piiskop ja Saare-Lääne piiskop. Tallinna piiskop aga ilmalikku võimu ei omanud. 13.saj. aga hakkasid nende kõrval tähtsat rolli etendama linnad (Riia, Tallinn ja Tartu – Hansa Liidu liikmed) ning kloostrid.
Vana-Liivimaa 1227-1346
