Enamus eestlasi jäi ka linnade tekkides maarahvaks, põhiliselt põlluharijatest talupoegadeks. Maksustamiseks oli nii läänistatud kui läänistamata maa jaotatud vakusteks. 13. ja 14.saj. peeti eestlasi isiklikult vabadeks, kes tegid kaasa isandate sõjakäikudel ja kandsid relvi ning Euroopas levis arusaam, et kui talupoeg maksab ilusti oma maksud, siis tema haritav maa kuulub temale.

Kõige parem oli maavabade ehk vabatalupoegade olukord, kes olid enamasti muinasvanemate järeltulijad, kellele läänikirja alusel kuulusid talud ja kelle kohustuseks oli vasalli sõijakäikudel abistada. Kuigi neid ei peetud vasallkonnaliikmeteks, sarnanes nende seisus aadlike omaga.

Talupoegade põhiosa ehk adratalupojad pidid mõisate heaks teotööd tegema. Nende nimetus tulenes sellest, et talude suurust arvutati adramaades. Üks adramaa oli maa, mida jõudis ühe adraga harida.  Adratalupojad pidasid palgalisi teomehi, kes talu eest tegu tegid, sest ise seda tehes poleks neil olnud aega enda põldu harida.