Kui kirjandi kohta on mõtteid piisavalt kogutud ja peaidee olemas, tuleb ette võtta järgmine samm. Pead määratlema, kuidas soovid kirjandi üles ehitada. Selleks pead tundma teksti arendustüüpe ja eriti arutlemist.  Kuna sinu kirjand ongi ülenisti arutlev, meenuta nüüd arutlemise põhivõtteid.

Neid põhivõtteid läheb vaja nii kirjandi üldise ülesehituse määratlemisel kui ka lõigusiseselt argumentatsiooni luues.

TEKSTI ARENDUSTÜÜBID

Arutlemine on üks põhilisi teksti arendustüüpe. Ühele käsitlusviisile rajatud tekste kohtab harva. Ka arutlust toetavad enamasti teised arendustüübid: kirjeldamine, jutustamine, argumenteeritud  veenmine. (Märt Hennoste)

 Arutlemisel kasutatakse järgmisi põhivõtteid:

1. analüüsimine – analüüs põhineb nähtuste (ideede, probleemide, sündmuste, protsesside) liigendamisel osadeks. Vaadeldakse osadevahelisi suhteid, nende  seost tervikuga. Analüüsimisel liigutakse üldiselt detailidele. Analüüs peab olema süsteemne ja objektiivne, järeldusi ei tohi teha hoiakute ja tunnete ajel.
2. illustreerimine – näide aitab mõista mingi nähtuse olemust, muudab teksti huvitavamaks, selles peab sisalduma illustreeritava nähtuse omadusi, vastasel korral on ta juhuslik ja tarbetu. Näites hinnatakse sobivust, konkreetsust ja mõistetavust.
3. defineerimine – definitsiooniga avatakse mõiste sisu, mille määratlemiseks läheb vaja teatud hulka tunnuseid ning defineeritavast mõistest laiemat mõistet.
4. klassifitseerimine ehk liigitamine – nähtuste jagamine rühmadesse. Rühmitada ei saa nähtusi, mis kuuluvad erinevatesse valdkondadesse, millel puudub ühine liigitusalus.
5. analoogia ehk võrdlemine – tundmatu nähtuse avamine tuntu kaudu.
6. induktsioon – liikumine üksikfaktilt üldreeglini, püütakse leida üldisi tõdesid. Üldistuste tegemine ehk õppimine üksiknähtustest.
7. deduktsioon – üldise põhjal üksikjuhu järeldamine.
8. vastandamine – kõrvutatakse kaht nähtust, mis on mingil viisil seotud või millegi poolest sarnased, ja seejärel tuuakse esile nende erinevad jooned.

Märt Hennoste soovitab teksti ülesehitamiseks järgmisi strateegiaid:

1. järjestamine – sündmused esitatakse ajalises järjekorras (põhjus – tagajärg);
2. eritlemine – probleemi olemus, selle põhjused ja tagajärjed;
3. rühmitamine – probleemid jagatakse mingil põhimõttel pea- ja alaprobleemideks;
4. vastandamine – võrreldakse, rühmitatakse kontrastiprintsiibil (uus – vana; õige – vale)

AUTOR:  Arutluse liigid