1929. aasta oktoobris tabas USAd börsikrahh, mis levis kiiresti kõikidesse majandusvaldkondadesse ning jõudis kiiresti ka Euroopasse. 1929-33 kestnud Suur Depressioon oli suuresti ületootmiskriis – toodeti rohkem, kui nõudlust oli, sõjajärgne majanduskasv tõi kaasa usu, et kasv kestab igavesti, laene anti kergekäeliselt ning ettevõtted investeerisid suuri summasid moodsatesse tööstusharudesse, mille toodangule ei jätkunud tarbijaid. Kriisi süvendas tekkinud ahelreaktsioon – kui kaup jäi seisma, ei saanud tootja oma raha tagasi ning oli sunnitud töötajad koondama, elanike ostujõu langus tõi kaasa kriisi süvenemise.

https://www.youtube.com/watch?v=fV4l5w0ZpcY

USA oli siiani uskunud turumajanduse isereguleerivasse jõudu, kriisi ajal hakkas aga populaarsust võitma briti teadlase John M. Keynesi õpetus ehk keinsianism, mis pooldas riigi suuremat sekkumist. Tema õpetuse kohaselt peab riik elanike ostujõu suurendamiseks oma kulutusi tõstma – pakkuma hädaabitöid ning maksma toetusi. Mõõdukas inflatsioon ja negatiivne riigieelarve on lubatud, sest need soosivad majanduslikku aktiivsust.

Keinsianismi üks tuntuim ellurakendaja oli USA president F. D. Roosevelt, kes võttis riigi suurema kontrolli alla panganduse, asus farmeritele toetusi maksma selle eest, et nad toodaks vähem, korraldati suuri ühiskondlikke töid jne. Roosevelti nn uus kurss tõi edu ning riik hakkas vaikselt kriisist toibuma.

Euroopa riikidest tabas majanduskriis kõige tugevamalt Saksamaad, mille majandus ei olnud veel sõjast toibuda jõudnud ning mida nõrgendas reparatsioonide maksmine. Majanduskriisi tagajärjel kasvas äärmusliikumiste pooldajaskond, mis päädis Hitleri võimuletulekuga jaanuaris 1933. Riigi sekkumine suurenes pea kõikides riikides, autoritaarne režiim kehtestati näiteks ka Eestis ja Lätis.