Kui eesti keele omasõnades sõnarõhu määramisel ei eksi tavaliselt keegi, siis võõr- ja laensõnade õige hääldamine on keerulisem. Põhjuseks võivad olla teistsugused rõhutingimused, kui on eesti keeles (Ehala, 2002; Hint, 1998). Nii sõltub rõhk iga konkreetse sõna päritolust, lähtekeelest.

I. Võõr- ja laensõnades võib rõhk olla ükskõik kus – ka sõna keskel või lõpus (säilib võõrkeele rõhk). Seega, pearõhuline on järgsilp.

    Näide 1. psühhe`deelne, mo`ment, progres`siivne, na`haalne

II. Mõnedes võõrsõnades on rõhk keeleajalooliselt nihkunud esimesele silbile, kuigi algselt pole see seal olnud.

    Näide 2. `pagas [pagaaž], `klaver [klaviir]

III. On ka selliseid sõnu, millel on kõikuv rõhk. Selliste sõnade kasutamisel tuleb tunda reegleid.

    Näide 3. keefir – kefiir

IV. Mõnikord võib rõhk eristada ka sõnade tähendust.

    Näide 4. `viiner – vi`neer,`traktorist – trakto`rist

V. Meeles tuleb pidada, et võõr- ja laensõnades puhul järgitaks kirjaviisiga lähedast hääldust.

    Näide 5. kanal, mitte [kanaal]; Kanada, mitte [kanaada]

Allikas: Võõrsõnad ja -nimed