Astmevaheldus

7. klass > Eesti keel > Õppeaasta

Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. (lipp – lipu, luba – loa; sadama – sajab). Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks.

Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks: karp (1silbiline => III välde, tugev aste) – karbi (II v, nõrk aste).

Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks – häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Vorm, kus vaadeldav häälik ehk laadivaheldusele alluv häälik on olemas, on tugevas astmes. Vorm, kus laadivahelduslik häälik puudub või on asendunud mõne muu häälikuga, on nõrgas astmes, sõltumata sõna vältest: lugu (g on, tugev aste) – loo (g puudub, nõrk aste)

Astmevahelduse määramisel võrreldakse käändsõna ainsuse nimetavat, omastavat ning vajadusel ka osastavat käänet, tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku 1. pööret ja da-tegevusnime.

Astmevahelduseks ei loeta:

  • konsonandi pikenemist ainsuse sisseütlevas ja da-tegevusnimes (pesa – pessa, tulema – tulla)
  • n-i ja s-i vaheldust liites -ne (teine – teise, puine – puise)
  • välte muutumist d-lõpulises ainsuse osastavas (tuld, merd, und)
  • täishääliku väljalangemist numbertüüpi sõnades (number – numbri, vanker – vankri)

Kui sõna käänamisel või pööramisel sisehäälikud ei muutu, on sõna astmevahelduseta.