Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab sümboleid ja teisi märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad sümboleid – žeste, häälitsusi, sõnu – mõtete ja tähenduste edasi andmiseks.
Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade märgisüsteemidest ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks programmeerimiskeeled.
Keelt võib defineerida kui kognitiivset võimet õppida ja kasutada keerukaid märgisüsteeme, reegleid, mis sellises märgisüsteemis kehtivad, või nende reeglite väljendusvõimaluste hulka kõnes.
Kõik keeled tuginevad keelemärkide ja tähenduste ühendamisel semioosile ehk märgiprotsessile ja samuti sotsiaalsetele kokkulepetele ja õppimisele.
Loomulike keelte esmaseks väljendusvormiks on kõne (või viipekeelte puhul viiplemine), kuid iga keelt saab kodeerida teisesesse väljendusvahendisse: auditoorsesse, visuaalsesse või taktiilsesse, näiteks visuaalsesse kirja, vilekoodi või Braille kirja. See on võimalik, kuna inimkeel on nendest väljendusviisidest sõltumatu.
Inimkeele omadusteks on produktiivsus, rekursiivsus ja võimalus käsitleda asju, mida ei ole olemas või mis ei ole parasjagu keelekasutaja jaoks füüsiliselt kohal.
Allikas: Keel
