MUINASJUTT

3. klass > Eesti keel > 1. poolaasta

Mis on muinasjutt?

Muinasjutt on rahvajutu peamine liik. Muinasjutt on  teadlikult väljamõeldisele rajatud jutustus, mis räägib vastu loogikale, loodusseadustele ja ei hooli kindlast ajaloolisest keskkonnast. Muinasjutu abil pole mõeldudki kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika.

Muinasjuttudel on omad seadused:

  • kindel algus: (näiteks Elas kord…, Kuskil maal…, Seitsme maa ja mere taga…, Oli kord vaene, aga kaunis…, Kaugel maal elas kord kuningas… jne);

 

  • kindel lõpp: (Kui nad veel surnud ei ole, siis…, Oli kuidas oli, aga pärast seda ei ole keegi teda näinud…, Aga kuningatütred said aegamööda kuningapoegadele abikaasadeks…, jne);

 

  • arvukordused: levinuim on arv 3, aga väga palju kasutatakse ka 7, 9, 12 ja 13 ehk kuraditosinat (näiteks 3 päeva tuleb võidelda; 3 takistust ületada; appi tuleb 3 tegelast, keda hea kangelane varem aitas; tegevused korduvad 3 korda; jalga tõmmatakse seitsmepenikoormasaapad; kaunile neiule on kaaslasteks 7 vägimeest; ühel õel on 7 venda; Lumivalgeke satub 7 pöialpoisi juurde; Hunt kimbutab 7 kitsetalle; on vaja teha 12 vägitegu jne. Maagiline arv on 3 korda 3 ehk 9. Selline arvukorduste esinemine viitabki arvumaagiale, mis oli seotud rituaalidega.

 

Muinasjuttude tegelased on tavaliselt vastandlike omadustega:

rikas–vaene, ilus–inetu, hea–kuri, tark–rumal, upsakas–alandlik, noor–vana jne.

Tavaliselt lõppevad muinasjutud õnnelikult

nõrga või vaese, aga tubli ja abivalmis tegelase võit tugeva või rikka, aga halva (rumala, õela jne) vastase üle.

Seega: kuri saab karistada, vaene saab rikkaks, töökas tütarlaps saab kuningapojale mehele või kuri nõid jookseb metsa, noored aga elavad õnnelikult siiani, kui nad veel surnud ei ole. Tegelikult ei saagi neid lõppe läbinisti õnnelikeks nimetada, sest kellelegi toovad nad ikkagi kannatusi. Ometi on oluline mõte, et kuskil on headust, ja kui pikalt vaeva näha, siis saab vaevanägija ka teenitud tasu.

Muinasjutud jagunevad liikide kaupa:

  • Loomamuinasjutud – Loomad kõnelevad, tegutsevad nagu inimesed. Elumudel luuakse loomade kaudu. Loom on teatud iseloomu või tegelase sümbol.
  • Eesti loomamuinasjuttudes sagedamini esinevad tegelased: rebane – salakaval, kaval, nutikas; hunt – tölp, rumal, ahne; karu – tugev; jänes – kaval, kiire.Eesti loomamuinasjuttudes esineb mitmeid linde: kaaren, ronk, harakas, vares jt.
  • Imemuinasjutud – Fantaasial on suur osakaal, samuti väljamõeldud imemomendil; miljöö on üleloomulik, väljamõeldud (ehkki võib esineda ka reaalset olustikku).
  • Imemuinasjuttude tegelaskond omab imelisi, üleloomulikke võimeid. Kasutatakse esemeid, millel on imettegevad võimed. Eesti muinasjuttudes on imetegelasteks puugid, kratid, koerakoonlased, pisuhännad (kõik need on negatiivsed kangelased); haldjad, merinäkid, murueided ja nende tütred (positiivsed kangelased).

Reeglina lõppevad need muinasjutud õnnelikult, hästi; lisandub kasusaamise moment.

Muinasjutte tunnevad kõik rahvad.

Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste “Tuhat üks ööd”.

Eesti muinasjutusüžeed on enamasti laenatud venelastelt või sakslastelt ja kohandatud siinsete oludega. Muinasjuttude kogujatest ja töötlejatest võiks nimetada Juhan Kunderit, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (tema „Eesti rahva ennemuistsed jutud” on ehe näide romantismiaja muinasjuttudest, milles põimuvad rahvusvahelised motiivid eesti kohaliku folklooriga). Eesti muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps, tige võõrasema, tõrjutud noorem vend, koduloomad ja metsloomad.

Eestis hakati kunstmuinasjuttu viljelema u 1920, kui ilmus Oskar Lutsu „Nukitsamees”. Kunstmuinasjutt on muinasjutt, millel olemas autor; tegemist on muinasjutu kirjandusliku imiteerimisega.

1970ndate aastate eesti kunstmuinasjuttude tippteosed on Eno Raua Naksitrallid” ja Aino Perviku Kunksmoor”.

 

Lisalugemiseks: