Kukub, kukub, aga maha ei kuku?

Ta kõnnib uhkelt muru peal
ja kasski eemale hoida tast teab.
See lind pole armas sulepall,
nokk tugev ja silmad targad on tal.

Sel linnul tugev, terav nokk, taob puudel trummi trrr- tok- tok.

Kõrgem kui kirik, madalam kui regi, mustem kui süsi?

Ora ees, käärid taga, kerakene keskel?

Ühe jala peal seisab, sarvega vett joob?

Pruunikirju pallike, väike, julge, väle.
Iga toidupalakest näppama ta käbe.
On veebruaris – märtsis neil põõsais laulukoor.
Säuts – säuts, nad päikest kiitmas kõik rõõmsalt üheskoos.

Pisikesel punapugul talvel oksa nägu.

Päeval magab, öösel aga lendab ringi, hiiri krabab.

Selg tal must, kõht kollane, lendab pekitükile.

Kät – kät – kät, kõige rikkam lind olen ma,
okstest pesas mul ehteid ja raha ka.
Kät – kät – kät, kõige kaunim lind olen ma
oma must– valge pikksaba kuuega.