Kukub, kukub, aga maha ei kuku?

Pruunikirju pallike, väike, julge, väle.
Iga toidupalakest näppama ta käbe.
On veebruaris – märtsis neil põõsais laulukoor.
Säuts – säuts, nad päikest kiitmas kõik rõõmsalt üheskoos.

Ora ees, käärid taga, kerakene keskel?

Kõrgem kui kirik, madalam kui regi, mustem kui süsi?

Sel linnul tugev, terav nokk, taob puudel trummi trrr- tok- tok.

Kät – kät – kät, kõige rikkam lind olen ma,
okstest pesas mul ehteid ja raha ka.
Kät – kät – kät, kõige kaunim lind olen ma
oma must– valge pikksaba kuuega.

Päeval magab, öösel aga lendab ringi, hiiri krabab.

Selg tal must, kõht kollane, lendab pekitükile.

Pisikesel punapugul talvel oksa nägu.

Ta kõnnib uhkelt muru peal
ja kasski eemale hoida tast teab.
See lind pole armas sulepall,
nokk tugev ja silmad targad on tal.

Ühe jala peal seisab, sarvega vett joob?