Päeval magab, öösel aga lendab ringi, hiiri krabab.

Ühe jala peal seisab, sarvega vett joob?

Pisikesel punapugul talvel oksa nägu.

Ta kõnnib uhkelt muru peal
ja kasski eemale hoida tast teab.
See lind pole armas sulepall,
nokk tugev ja silmad targad on tal.

Kõrgem kui kirik, madalam kui regi, mustem kui süsi?

Kukub, kukub, aga maha ei kuku?

Ora ees, käärid taga, kerakene keskel?

Sel linnul tugev, terav nokk, taob puudel trummi trrr- tok- tok.

Selg tal must, kõht kollane, lendab pekitükile.

Pruunikirju pallike, väike, julge, väle.
Iga toidupalakest näppama ta käbe.
On veebruaris – märtsis neil põõsais laulukoor.
Säuts – säuts, nad päikest kiitmas kõik rõõmsalt üheskoos.

Kät – kät – kät, kõige rikkam lind olen ma,
okstest pesas mul ehteid ja raha ka.
Kät – kät – kät, kõige kaunim lind olen ma
oma must– valge pikksaba kuuega.