Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte mingist tekstist viitega autorile või allikale. Kirjandi kirjutaja ja kõnepidaja puutub tahes-tahtmata kokku vajadusega tsiteerida, sestap käsitlen täna tsiteerimise mooduseid.

Keelehuvilistele teadmiseks, et sõna tsiteerimine pole alati tähendanud tsitaadi esitamist. Selle sõna varasem tähendus on ‘kedagi aruandmiseks või karistamiseks kohale kutsuma’. Näide “Eesti keele seletavast sõnaraamatust”:

“… kui Balthasar rektor Wolffi juurde oli tsiteeritud oma rüvetute tempude eest nuhtlust vastu võtma…” J. Kross.

Tsiteerimise põhitõed

Näitan nüüd mooduseid, kuidas oma teksti tsitaate lisada, nii et õpetaja sellega rahul oleks. Näitematerjaliks valisin Marcus Aureliuse ütluse, et enamasti ei ole mitte asjad need, mis meid häirivad, vaid meid häirib meie suhtumine neisse asjusse. (Esimene näide tsiteerimise kohta on sellega juba toodud, aga kohe selgitan lähemalt.)

• Moto (Vt lähemalt MOTO)

Kui oled otsustanud kirjandile lisada moto, siis võid toimida mitut moodi. Esimene võimalus on arvuti abil kirjandit luues selline, et kirjutad pealkirja, sinna alla (või paremale) kaldkirjas tsitaadi ja tsitaadi alla autori nime. (Nii tehakse sageli raamatutes.)

Näide:

MIS ON ÕNN?

Enamasti ei ole mitte asjad need, mis meid häirivad, vaid meid häirib meie suhtumine neisse asjusse. 

Marcus Aurelius

Siia juurde selgituseks, et antud juhul aitab sellise moto valik mul piiritleda pealkirjas antud teemat täpsemalt. See näitab, et oma kirjandis kavatsen selgitada, et õnn on suhtumise küsimus.

Teine võimalus motot kirjutada on tsitaat panna jutumärkidesse ja lisada autor. Kui tegu käsikirjalise kirjandiga, soovitan soojalt kasutada jutumärke. (Nende ärajätmine toimugu omal vastutusel.)

Näide: 

MIS ON ÕNN?

“Enamasti ei ole mitte asjad need, mis meid häirivad, vaid meid häirib meie suhtumine neisse asjusse.” 

MARCUS AURELIUS

Teise näite juures andsin uue võimaluse – kirjutada tsiteeritud autori nimi suurtähtedega. Ka nii tehakse vahel. 🙂

• TEKSTISISENE TSITEERIMINE

Esimene võimalus:

Tsiteeri otsekõnena.

Näide 1:

Vana-Rooma filosoofist keiser Marcus Aurelius on öelnud: “Enamasti ei ole mitte asjad need, mis meid häirivad, vaid meid häirib meie suhtumine neisse asjusse.” 

Niisiis – saatelausesse lisa tsitaadi allikas (kes on mõtte välja öelnud) ja otsekõnena edasta tsitaat (mida keegi ütles). 

Kui tahad saatelause järelasendisse panna, ära unusta, et siis koolonit ei kasutata. (Vabandan niisuguste lapsuste pärast, aga see on näiteks kutsekooli õpilaste jaoks, kui keegi sealt peaks tahtma õppida. 🙂 )

Näide 2: 

“Enamasti ei ole mitte asjad need, mis meid häirivad, vaid meid häirib meie suhtumine neisse asjusse,” on öelnud Vana-Rooma filosoofist keiser Marcus Aurelius.

“Igal oinal on oma mihklipäev,” parastab meie vanasõna.

Teine võimalus:

Tsiteeri kaudkõnena.

See tähendab. et lisad tsitaadi teksti tavalise põimlausena, kusjuures siia pole jutumärke enam vaja panna, nagu ka otsekõnest kaudkõne moodustamisel.

Näide 1:

Vana-Rooma filosoofist keiser Marcus Aurelius olevat kord sõnanud, et enamasti ei ole mitte asjad need, mis meid häirivad, vaid meid häirib meie suhtumine neisse asjusse.

Eesti vanasõnagi väidab, et igal oinal on oma mihklipäev.

PEA MEELES!

Kui tahad sedasi toimida, et tsiteerid tavalise põimlausena, kirjuta alati see ettepoole, kes ütles või mis allikagategemist.

Kui tahad tsitaadi ettepoole asetada, pead kasutama otsekõnet ning ühtlasi jutumärke.

Sagedasemaid vigu tsiteerimisel:

• Kasutatakse täiesti suvalisi tsitaate lihtsalt seetõttu, et ollakse kuulnud, et tsiteerimine on hea. Ma näiteks ei kasutaks  kirjandis väga hea mõttega, kuid kõrva riivavate sõnadega tsitaate. (Näiteks on tsitaadina väga hea Lennart Meri väljendatud mõte: “Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.” Kuid ma ei kasutaks seda. 🙂 Ise teate. )
• Unustatakse tsitaadi autor ja kirjutatakse selle asemel üks kuulus inimene või üks tuntud mees/naine. Kui oled autori nime unustanud, jäta tsitaat kirjandisse lisamata.
• Otsekõnena tsiteerides ei kasutata jutumärke. (VT ülaltpoolt Esimene võimalus)
• Kasutatakse jutumärke seal, kus neid vaja pole, s.t põimlausena esitatud tsitaadis. (VT ülaltpoolt Teine võimalus)
• Jäetakse allikas mainimata. (Ai-ai, väga karm viga.)