1980. aastatest tähistatakse jaanipäeva kõigi nõidade ja maagia päevana.

Jaanipäeval välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda.

Lääne-Eestis oli kombeks lõbutsemine ja maskeeritult perest peresse käimine karu, kure või jaani kujul.

Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega.

Jaanipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre, lõid õlest nuutidega pühad välja ja maitsesid õlut.

Jaanipäeval oli kalapüügikeeld, kuid tulevase kalasaagi heaks tuli vette ohverdada praetud kala.

Kui jaanipäeval sajab, siis sajab seitse päeva järjest.

Jaanipäeval oli arvukalt tulega seotud töökeelde.

Jaaniöö hommikusel kastel on usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud.

Et tulevikus tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett.

Jaanipäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles jääma.

Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja noortele.

Jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.

Jaanipäeval oli viimast korda võimalik nõiduda naabrite piimaõnn endale ja seeläbi edendada oma karja- ning viljakasvu.