Haritud eestlane on nii haruldane asi, et kui ta ka olemas on, peab ta neetult tark olema.

Me kanname oma sõpru südames ja nad ei ole kordagi öelnud, et neil on seal kitsas.

Inimene on ainus olend, kes tarbib, ise tootmata. Inimene ei anna piima, ei mune mune, ta on liiga nõrk atra vedama, ta ei suuda nii kiiresti joosta, et jänest kätte saada. Ometi on ta kõigi loomade isand. Ta paneb nad tööle, vastutasuks andes neile vaid selle pisku, mis on vajalik, et nad nälga ei sureks, ülejäänu aga jätab endale.

Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.

Nooruses mul oli pelgus aju kahjustada; see mul puudub, äsja selgus, nüüd võin trikitada.

Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema!

Meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht peab olema surematus!

Ta hiilgest tõrvik tuhmiks jääma kipub!
Ta helkjana öö mustal põsel ripub:
juveeliks moorlasel on kõrvas ta —
nii rikast, kallist ilu kannab maa!

Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama.

Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru.

Ja kui kõik teisedki valed, mida partei oli kinnitanud, heaks kiideti – kui kõik lood olid ühesugused – pidi vale minema ajalukku ja muutuma tõeks.

Ja siin on mu saladus, väga lihtne saladus — ainult südamega võib õigesti näha, kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Partei keelab sul uskuda oma silmi ja kõrvu. See on nende lõplik, kõige olulisem nõue.

Palju huvitavam on ette kujutada niisuguseid asju, mida elus tegelikult ei juhtu.

Igast asjast järgneb mingi moraal, kui sa ainult oskad seda leida.

Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.