Päeval magab, öösel aga lendab ringi, hiiri krabab.

Kõrgem kui kirik, madalam kui regi, mustem kui süsi?

Ühe jala peal seisab, sarvega vett joob?

Ora ees, käärid taga, kerakene keskel?

Selg tal must, kõht kollane, lendab pekitükile.

Pruunikirju pallike, väike, julge, väle.
Iga toidupalakest näppama ta käbe.
On veebruaris – märtsis neil põõsais laulukoor.
Säuts – säuts, nad päikest kiitmas kõik rõõmsalt üheskoos.

Kukub, kukub, aga maha ei kuku?

Ta kõnnib uhkelt muru peal
ja kasski eemale hoida tast teab.
See lind pole armas sulepall,
nokk tugev ja silmad targad on tal.

Pisikesel punapugul talvel oksa nägu.

Sel linnul tugev, terav nokk, taob puudel trummi trrr- tok- tok.

Kät – kät – kät, kõige rikkam lind olen ma,
okstest pesas mul ehteid ja raha ka.
Kät – kät – kät, kõige kaunim lind olen ma
oma must– valge pikksaba kuuega.