H SÕNA ALGUL

h-tähte hääldamisel ei pruugi me kuulda, kuid ometigi on see kirjapildis olemas.

Pea meeles järgmist:

− Kuigi me hääldades tihti ei kuule, et sõna algab h-ga, kirjutatakse see siiski sõna algusesse.

– Mõnikord võib olla nii, et hääldad küll kaht erinevat sõna ühtmoodi, kuid kui kirjutad ühe sõna ette h-tähe, tekib hoopis teise tähendusega sõna, nt ala–hala, allikas–hallikas.

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

– Jälgi, et h ei kaoks liitsõnas põhisõna eest, nt kiikhobu, uudishimulik.

− Kui h satub kaashääliku kõrvale, ära unusta pikale h hääldusele vaatamata Kaashäälikuühendireeglit (Kaks või rohkem erinevat kaashäälikut kirjutatakse ühe tähega), nt vahva, trahvima, juhtum, praht.

− Jäta meelde, et sõna aitäh lõpus on vaid üks h.

Samuti on üks h selliste sõnade lõpus nagu noh, jah, tohoh.

H- tähe jutt

Hommikul helistas hall heeringas hellale Helenile. Helistades haigutas hea heeringas higiste huultetega Hannese hobuse hammastesse. Heeringased hambad haisesid Hannesel hommikust hommikuni.

Lisainfo

h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, kuigi häälduses ei ole see nõutav. Nt habras, hagijas, haigutama, hajameelne, halastama, haljas, hangeldama, hani, hanguma, harras, harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt.

On sõnapaare, kus h eristab kirjas samasuguse hääldusega sõnu (homofoone):

*haar – aar*	*hei – ei*
*haare – aare*	*heit – eit*
*hagu – agu*	*helama – elama*
*hai – ai*	*higi – igi-*
*hais – ais*	*hiilid – iilid*
*hala – ala*	*hind – ind*
*hale – ale*	*hirv – irv*
*halg – alg-*	*hoiatus – oiatus*
*hall (halla) – all*	*hoid – oid*
*hallikas – allikas*	*hoie – oie*
*haru – aru*	hoos (hoog) – oos ‘vallseljak’
*harutama – arutama*	hurm – urm ‘veri’
*harv – arv*	*hõng – õng*
*hea – ea (iga)*	*hädal – ädal*