f-i ja š õigekirjutus käib k, p, t, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. Seega pole hääldamisel lühikest f-i ega š-d olemas, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahega:

• efekt, efektiivne, aforism, afäär, professor, rafineeritud, grafiti
• atašee, brošüür, dešifreerima, fetišeerima, finišeerima, klišee, ešelon, kašelott, geiša, tšatša, gorbuuša

š kirjutatakse ühe tähega ka sõna lõpus, kui sinna ei lange rõhk:

• fetiš, finiš, hašiš, tšaardaš

Kui rõhk on sõna lõpus, siis on kaks š-d:

• nišš, guljašš, tšuvašš, afišš, lavašš

f ja š alluvad kaashäälikuühendi kirjutamise reeglile (iga täht ühekordselt, sõltumata hääldusest):

• surfama, harf, borš ja sõi borši, punš ja jõi punši, ootas revanši

Päris vanades laensõnades on f kodunenud hv-ks: paragrahv ja ahv, karahvin, kohv ja kahvel.

Allikas: f ja š võõrsõnades