Eesti muinasjutt: HIIR JA KASS
HIIR JA KASS
Hiirt-kassi elasid vanal ajal sõpruses – üks ei kartnud ühte ega teine murdnud teist. Ühel sügisel kogusid nad vanas heinaküünis seisva tünni sisse rasva, et talvel võtta oleks. Kui tünn juba ääreni täis oli, kinnitasid nad teineteisele kõvasti, et ei puutu tünni enne, kui lumi maha tuleb ja kuskilt enam süüa saada pole. Siis tõmbasid nad tünnile kaane peale ja läksid koju. Aga hirmus rasvaisu ei andnud hiirele asu.
Ühel hommikul ütles ta kassile: „Sattusin eile varesega kokku, tal on jälle noort sugu ja ta kutsus mind tänaseks varrudele, ära mind enne õhtut tagasi oota.“ Nende sõnadega läks ta minema.
Hiire jutt oli aga selge vale. Tal oli kange rasvaisu. Et süü ainult tema peale ei langeks, kutsus ta oma sõbrad ja naabrid küüni rasvatünni juurde külla. Noh, seal nad siis parkisid kogu selle päeva rasva ja tühjendasid tünni kuni pooleni. Et rasva veel küllalt oli, käskis hiir neil järgmisel päeval jälle tulla. Natuke enne poolt ööd jõudis meie hiir koju. Kui ta tuppa astus, oli kassil esimene uinak juba tehtud. Hiire tulekut kuuldes küsis ta: „Mis lapsele nimeks pandi?“
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Eesti keele grammatika kordamine 9. klassile
I ja J-i õigekiri
Eesti keele grammatika kordamine 4. klassile
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: täheortograafia
Silbitamine algklassidele
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kirjavahemärgid
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kokku- ja lahkukirjutamine
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Kuulamine
Harjuta eesti keelt A2-B1. Grammatika
Tähestik, tähestikuline järjekord, häälikute jagunemine
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: algustäheortograafia
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Lugemine
Harjuta eesti keelt A2-B1. Mängi ja nuputa
Eesti keele grammatika kordamine 5. klassile
Eesti keele grammatika kordamine 7. klassile
Õpi eesti keelt teise keelena B2. Grammatika
Täis- ja kaashäälikuühend
Eesti keele grammatika kordamine 8. klassile
Harjuta eesti keelt A2-B1
Asemele heites vastas hiir ähkides lühidalt: „Jäi pooleli, homme pean tagasi minema!“
Et hiir tundus unine olevat, ei hakanud kass enam pikemalt pärima.
Järgmisel päeval aga oli hiir oma sõpradega jälle rasvatünni tühjendamas. Hilisõhtuks said nad ka tünni põhja paljaks. Tünn oli nüüd täiesti tühi. Tänades läks igaüks nüüd oma teed. Ka meie hiir jõudis vastu ööd koju. Kass oli teda ootamas ja küsis jälle: „Mis lapsele nimeks pandi?“
„Põhi paljas!“ vastas hiir lühidalt ja ronis asemele puhkama.
Hiire väsimust nähes jättis kass ka täna varrude kohta lähemalt pärimata ja läks ka magama.
Järgmisel päeval juhtus kass oma käikudel heinaküünist mööda minema. Ta astus sisse, et oma tagavara-natukest kontrollida ja vaadata, kas kõik on omal kohal. Kaant pealt ära tõstes paistis paljas põhi vastu, rasvast polnud enam raasugi alles. Hiirte jäljed aga reetsid, kes tünni tühjaks olid teinud.
Kodu poole minnes tee peal viimastele päevadele mõteldes langes kassil kui kate silmilt: „Mis varrud sel varesel sügisel veel olid? Tühi hiire jutt! Esimesel õhtul jäi „pooleli“, teisel õhtul juba „põhi paljas“! Kellel? Kellel muul kui rasvatünnil!“ Sellisele kelmusele ja kogutud rasva peale mõeldes vandus ta hiire vastu igavest viha ja tagakiusamist, mille eest hiir veel tänapäevalgi oma eluga maksab.
Allikas: muinasjutud.ee