Häälikud

10. klass > Eesti keel > Õppeaasta

Häälikud on kõne üksteisele järgnevad üksused ehk segmentaalüksused, mis moodustatakse häälduselundite abil. Kopsudest väljahingatav õhuvool läbib kõri, milles paiknevad häälekurrud ehk häälepaelad. Õhuvoolu toimel hakkavad häälekurrud võnkuma ja tekitavad heli. Kõrist ülalpool asuvate resonantsiõõnte kuju ja ruumala muutmisega moodustataksegi erinevad häälikud.

Kõrist läheb hääl läbi neeluõõne kas ainult suuõõnde või ka ninaõõnde. Tavaliselt sulgeb pehme suulagi pääsu ninaõõnde ning hääl läheb ainult suuõõnde. Kui pehme suulagi langeb alla, pääseb hääl ka ninaõõnde. Häälikute moodustamisel on olulisimaks elundiks keel. Keele asendi muutmine kõnetrakti eri osade suhtes on häälikute artikuleerimisel kõige suurema tähtsusega. Kõnetrakti osad, millele lähenedes või mille vastu puutudes keel aitab erisuguseid häälikuid moodustada, on järgmised: neelu tagasein ehk pharynx, kurgunibu ehk uvula, pehme suulagi ehk velum, kõva suulagi ehk palatum, hambavall ehk hambasombud ehk alveoolid, hambad (dentes) – vt kõneelundite joonis. Tähtis osa häälikute moodustamisel on ka huultel.

Igal häälikul on kindlad artikulatoorsed omadused (moodustuskoht kõnetraktis ja moodustusviis) ning kindlad akustilised omadused.

Häälikud jagunevad kahte suurde klassi: vokaalid ehk täishäälikud ja konsonandid ehk kaashäälikud.

Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat.

Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii moodustuskoha kui moodustusviisi poolest. Akustilises mõttes iseloomustab konsonante nende helilisuse määr.

Loe lisaks: HÄÄLIKUD JA FONEEMID