Kirjakeel ja murded

8. klass > Eesti keel > Õppeaasta

Õpikutes ja käsiraamatutes kirjeldatakse keelt tavaliselt kui selgepiirilist süsteemi, kus iga tähenduse jaoks on olemas kindel vorm. Näiteks väidetakse keeleõpetuses, et eesti keeles on vormid andnud ja kasvatanud, ehkki igapäevases suhtluses võib sageli kuulda vorme annud, and, kasvatand.

Suhtluses tarvitatav kõnepruuk on eri paigus ja sotsiaalsetes rühmades erinev. Tegelikult on iga inimese kõnepruuk teistest veidi erinev. Õpikutes ja grammatikates kirjeldatav normitud kirjakeel on ideaalne süsteem. See on pikaajalise teadliku valiku, reeglistamise ning korrastamise teel loodud keelekuju, mida enamik keelekasutajaid püüab jäljendada. Mil määral see õnnestub, oleneb paljuski sellest keelekujust, mida kõneleja ümber tema lapsepõlves on kõneldud, ja kõneleja haridusest. Kuid väljenduse keeleline vorm sõltub ka konkreetsest suhtlemise vormist ning eesmärgist. Näiteks kirjalikus tekstis püütakse normingutest täpsemini kinni pidada kui suulises kõnes; suure kuulajaskonna ees loengut pidades püütakse korrektsemalt väljenduda kui hea tuttavaga vesteldes jne.

Eri paigus kõneldavaid keelekujusid nimetatakse lokaalseteks ehk kohamurreteks. Ühiskondlike rühmade keelekujusid nimetatakse sotsiaalseteks murreteks. Iga keelekasutaja eripärane keelekuju on idiolekt.

Territoriaalselt on Eesti keeleala üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel pole eesti keeles kuigi teravad. Võib küll rääkida teatud sotsiaalse rühma kõnepruugist (nt õpilasargoo), kuid selle eripära piirdub peamiselt teatud valdkondi hõlmava sõnavaraga.

Lokaalsele ning sotsiaalsele varieerumisele lisaks teiseneb keel ka ajalises lõikes. Normitud kirjakeel on keele arengust alati sammu võrra maas. Tegelikus keelekasutuses sugeneb keelde üha uusi jooni. Mõned neist piirduvad kitsa kasutajaskonnaga ning hääbuvad ruttu, teised levivad laiemalt ning jäävad püsima. Kirjakeele normiks kuulutatakse uus nähtus alles siis, kui ta on oma elujõudu ja otstarbekust tõestanud.

Kohamurded. Eri piirkondades on aegade jooksul välja kujunenud erinevad keelekujud. Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahelised põhierinevused on väga vanad ning ulatuvad aega, mil läänemeresoome algkeelest alles hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel. Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates XIV saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste suhtlemisvõimalused – tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise. Paikkondlik diferentseerumine süvenes kuni XIX saj teise pooleni. Viimase 100–150 aasta jooksul on need erinevused laiema läbikäimise ning ühise kirjakeele mõjul taandunud ning tänapäeval on murdekeeled tugevasti ühtlustunud.

Kirjakeel. Terminil kirjakeel on kaks tähendust. Ühelt poolt märgib see sõna kirjalike tekstide keelt, st keele kirjalikku väljendusvormi (vt SJ 12). Teises tähenduses kasutatakse seda sõna aga ühtlustatud ning normitud keelekuju vastandamisel murdekeeltele. Selles tähenduses saab sõna kirjakeel kasutada ka näiteks lauses Mari kõneleb kirjakeelt, ehkki kiri ja kõne on kaks erinevat keele avaldumisvormi. Sõna kirjakeel kahte tähendust seob tõsiasi, et ühtlustatud ja normitud keelekuju tekkimise hädavajalikuks eeltingimuseks on kirjalike tekstide levimine üle kogu keeleala.

Allikas: EESTI KEELE KÄSIRAAMAT

Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross