Pöördsõna

7. klass > Eesti keel > Õppeaasta

Pöördsõna, verb, ka tegusõna, tegevust, seisundit ja olemist väljendav sõnaliik, millel on lauses öeldisena esinevad vormid. Eristatakse sihilisi ja sihituid pöördsõnu, liht- (elama), liit- (abielluma) ja ühendpöördsõnu (läbi kukkuma).

 

Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa ku­nagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Nt vormis elavat ei kajastu pöörde­kategooria. Üksikutel pöördsõnavormidel puudub üldse seos pöörd­sõna morfoloogiliste kategooriatega, nt elada.

Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid.

Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfo­loogilised kategooriad. Nt lauses Ma käisin eile teatris on käisin pöördsõna finiitne vorm, mis esineb öeldisena ja väljendab pöördekate­gooriast ainsuse 1. pööret, tegumoekategooriast isikulist tegumoodi, aja­kategooriast lihtminevikku, kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi ja kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.

Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodus­tatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigilt nimi-, omadus- ja määrsõnadele. Nt lauses Ma olen seda etendust juba näinud on näinud pöördsõna inifiniitne vorm, mis täidab öeldise funktsiooni ainult koos sõnavormiga olen ning milles väljendub pöördsõna kategooriatest aeg (mineviku näol) ning tegumood (isikulise tegumoe näol). Sealjuures võib sama vorm teistsuguses lauses käituda hoopis omadussõnalaadselt ning väljendada käände- ja arvu­kategooriat, nt Neilt meestelt, hallipäistelt ja nii mõndagi näinutelt, oleks kõigil üht-teist õppida.

Lihtvormid ehk sünteetilised vormid on vormid, mis koosnevad ühest sõnast, nt elasin, elavat, elanuksime, elades.

Liitvormid ehk analüütilised vormid on vormid, mis koosnevad kahest või kolmest sõnast, nt olen elanud, ei ela, ei ole elanud.

Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõne­viisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid. Tunnuste üldine morfotaktiline järjestus on TÜVI+TEGUMOOD+AEG+KÕNEVIIS+ PÖÖRE, kuid tegumoe- ja pöördetunnus ei saa kunagi ühes ja samas vormis esine­da. Morfotaktiliselt keerulisim pöördsõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust, nt ela/nu/ksi/me. Enamik pöörd­sõna tunnuseid liitub aglutinatiivselt, nt ela/t/i (TÜVI+TEGUMOOD+AEG), ela/si/me(TÜVI+AEG+PÖÖRE). Ainult aja­tunnus võib teatud sõnatüüpides tüvega ühte sulada, nt tuli/me (TÜVI-AEG+PÖÖRE).

Finiitsete liitvormidena avalduvad mõned ajakategooria liikmed, nt olen elanud, olevat elatud; kõik eitava kõneliigi vormid on liitvormid, nt ei ela, ära ela, ei ole elanud. Liitajavormid koosnevad jaatavas kõne­liigis kahest sõnast: abiverbi olema finiitsest lihtvormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ning põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi, nt olen elanud, oleksin elanud, oli elatud. Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm, nt ei elavat, ärge elage, ei elanud; ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.

Infiniitsed lihtvormid on a) tegevusnimed: da-tegevusnimi ehk da-infinitiiv, vat-tegevusnimi ehk vat-infinitiiv ja ma-tegevusnimi ehk supiin oma käändevormidega, nt elada, elavat, elama, elamas, elamast, elamaks, elamata, b) kesksõnad ehk partitsiibid, nt elav, elanud, loetav, loetud, ja c) des-vorm, nt elades.

Infiniitsetes lihtvormides liituvad morfeemid aglutinatiivselt, ainult mineviku kesksõnas on tunnused omavahel kokku sulanud, väljendades korraga aega ja kesksõna (ela/nud) või aega, kesksõna ja tegumoodi (ela/tud).

Lauses võib esineda konstruktsioone, mida on alust pidada infi­niitseks liitvormiks. Nt Mari võis olla juba koju läinud (da-tegevusnime liitajavorm). Mari peaks olema nüüd juba koju tulnud (ma-tegevusnime liitajavorm). Olles koju jõudnud, hakkas Mari sööma (des-vormi liitajavorm). Infiniitsed liitvormid koosnevad abiverbi olema infiniitsest vormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast.

Allikas: Pöördsõna