Silbitamine

5. klass > Eesti keel > 1. poolaasta

Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Kõne peab olema seatud nii, et kõnelejal oleks hea hääldada ning kuulajal hõlbus kuulata. Häälikud ei saa üksteisele järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks.

Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid:

  1. Üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi. ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu
  2. Kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi. tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti
  3. Pikk või ülipikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi. pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud
  4. Kolme täishääliku järjendist kuulub viimane täishäälik teise silpi. põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi-us-te
  5. Liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi. tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps
  6. Võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu. dü-na-mo (1. reegel), bar-rel, port-fell (2. reegel), faa-san (3. reegel), muu-se-um (muuse on tüvi, um tuletusliide – 3. reegli erijuhtum), o-aas, mah-hi-nat-si-oon (4. reegel, kuid eri silpi võib kuuluda ka esimene vokaal

 

TEST

Silbitamine. Missugune sõna ei sobi silpide arvu poolest ritta?

Silbitamine. Vali õigesti silbitatud sõnad