Kirjandi teema ja pealkiri

12. klass > Eesti keel > Kirjandiabi

Esimesena torkab silma kirjandi pealkiri. Pealkirja lugemise oskus on äärmiselt tähtis. Kõigepealt on kasulik mõelda, kas pealkiri viitab kitsamale või laiemale teemakäsitlusele. 

 

Teemad võivad olla kas avatud või suletud

 

Avatud teema lubab kirjutajale vabadust. Autor peab ise  määratlema oma stardipaiga, leidma probleemi ja idee.

Suletud teemad esitavad probleemi  ühemõttelise väitena. Kirjandi autor võib selle väitega nõustuda, mõnikord on võimalik ka vastu vaielda.
Kui teema on liiga avar, tuleb autoril  endal määratleda, millest hakata oma töös rääkima.

Teemale vastavus

Aavo Valmis („Eesti keel kõrgkooli astujale“)

Kui komisjon hindab kirjandit, on kõige olulisem sisuline nõue  teemale vastavus. Seega peab kogu sisuline materjal olema teemaga tihedalt seotud ning meelevaldsed kõrvalepõiked tuleks jätta hoopiski blogikirjanduse tarbeks. 🙂

 

Kirjand peab andma ammendava vastuse teemaga püstitatud küsimus(t)ele.

Näiteks teema „Mille nimel võitles ja miks hukkus Hamlet?“ avamisel jääb väheks sellest, kui peategelast iseloomustatakse. Hoolega pealkirja lugenud, mõistame, et kirjandis on vaja vastus anda päris mitmetele küsimustele: miks alustas Hamlet võitlust, kes kuulusid vastasleeri, mida taotles peategelane oma võitlusega, kuidas tema eesmärgid võitluse käigus muutusid ning missugused asjaolud põhjustasid kangelase hukkumise.

Teema „Kui Katku Villu oleks minuga nõu pidanud“ lahtimõtestamisel ei ole vaja anda ülevaadet A. H. Tammsaare loomingust ega ka analüüsida romaani teisi tegelasi. Pealkirjast lähtudes tuleb töös anda Villule vaid  soovitusi, kuidas oma elu paremini korraldada. Eneseabiartiklite ning -raamatute vohamise ajajärgul on mõistlikke soovitusi kindlasti üsna palju silma jäänud. 

 

Kui kirjandis on teemast lähtuvalt tarvis karaktereid kõrvutada ja võrrelda (näiteks „Ühist ja erinevat Oneginis ja Petšorinis“, siis ei saa leppida tegelaste järjestikuse iseloomustamisega ning alles kirjandi lõpul esitatud paarirealise võrdlusega, millest ei piisa kokkuvõtteks ning mis ei  kasva välja eelnevast.  Kogu analüüs tuleb esitada kõrvutavalt, peatuda tuleks tegelaste ühis- ja erijoontel ning anda neile hinnang. Ettevalmistustööna oleks antud juhul sobilik kasutada VENNi diagrammi, millega enamusel õppureist peaks olema kokkupuuteid.

 

Aavo Valmis kirjutab oma raamatus „Eesti keel kõrgkooli astujale“, et “on juhtunud sedagi, et kirjandil pole pealkirjaga midagi ühist. Näiteks töös teemal „Loodus J. Liivi luules“ on maalitud arutleva analüüsi asemel värvikas looduspilt hommikust, päikesetõusust, kastepiiskadest, õitest ja rohelusest, päevasest leitsakust, õhtust ja päikeseloojangust, kuid J. Liivi looduslüürikast polegi räägitud”.

 

Samas raamatus kirjeldab A. Valmis, kuidas “teema all „Kas desarmeerimine on utoopiline taotlus?“ on kujutatud idüllilist jalutuskäiku metsarajal ega käsitleta üldse mingeid probleeme.  Või kui kirjandi pealkirjaks on „L. Koidula isamaalüürika“, siis pole õige jutustada pikalt Koidula elulugu, tutvustada põhjalikult tema luule temaatikat ning nagu muuseas nimetada luuletusi, milles räägitakse isamaast”.

 

Kirjand ei tohi endast kujutada  teose sisu ümberjutustust. Näiteks „Katku Villu traagika põhjused“ – siin ei saa piirduda romaani ümberjutustusega, milles peatähelepanu on suunatud Villu elukäigule, vaid tuleb lahti mõtestada Villu traagika olemus ja välja tuua selle põhjused. Kirjandis peavad arutlus ja analüüs olema optimaalses vahekorras teose sisu kommenteerimisega.

 

Mannetu on ka üldsõnaline kirjand, milles teose sündmustikule ega karakteritele ei toetuta. Avaldatud seisukohti tuleb konkreetsete näidetega kommenteerida ja tõestada. Kirjandusteoseid võib ka tsiteerida, kuid ainult sel juhul, kui katkend on täpselt meeles, vastasel korral tuleb piirduda episoodi vaba jutustamisega. Tsitaadi puhul peab kirjandist selguma, kust see on võetud ja kes on autor.

NB! Üldteemalistes kirjandites aga kasutatakse sageli tsitaate vääralt: ei viidata autorile ega allikale.

Sageli valitakse eksamil üldteemasid. Nende puhul on kõige suurem oht kirjutada sisutult või pinnapealselt. Üldteemaline kirjand ei eelda sügavaid erialaseid teadmisi, küll aga valdkonna üldist tundmist. Pole mõeldav hästi kirjutada sellest, mida küllaldaselt ei teata. Kirjandi sisust peab nähtuma autori  küpsus elunähtuste mõistmisel ja hindamisel, tema oskus põhjendada oma veendumusi ja seisukohti. Ei piisa mõnest stereotüüpsest fraasist kirjandi ilmestamiseks, käsitletav probleem peab olema algusest lõpuni õigesti läbi mõeldud ja esitatud. Näiteks selleks, et käsitleda sotsiaalseid probleeme, peab kirjutaja tundma ühiskonna arengu seadusi ning oskama nende põhjal analüüsida ja hinnata elunähtusi.

 

Paljud teemad eeldavad mitmesuguseid teadmisi ka otseselt gümnaasiumi õppeainetes. Nii peab loodusteadusliku kallakuga teema jaoks küllaldaselt tundma keemiat, bioloogiat, füüsikat, geograafiat. Näiteks „Keemia põllumajanduses“, „Teadus ja tehnika meie igapäevases elus“, „Metsade tähtsus“,  „Miks peab kaitsma loodust?“, „Kuidas säilitada siseveekogude kalavarusid?“, „Eesti põhjaranniku karm ilu“.

Üldteemade korral pole soovitatav vastata ühe ilukirjanduslikku laadi näitega.

Töö sisuline kaal sõltub käsitluse konkreetsusest, tihedusest, ammendavusest, esitatud mõtete õigsusest, uudsusest ja isikupärast. Kirjand, mis ei ava ammendavalt teemat või ei vasta sellele, on puudulik.

NB! VÄGA TÄHTIS! Ilma põhiideeta pole ka kirjandit.

Põhiidee on kogu kirjutise selgroog, väide, mille edasiandmise ja põhjendamise teenistuses on kogu tekst, väide, mis otseselt teenib autori eesmärki. Kui kirjutisel on selge põhiidee, siis on autoril parem saavutada oma eesmärki ja samas on lugejal seda kirjutist hea lugeda, sest autori väited on põhiidee teenistuses ega hüple sihitult siia-sinna.

Põhiideed ei tohi segamini ajada teema või pealkirjaga. Näiteks kui kirjandi teemaks on Kaunid ideaalid, karm tegelikkus, siis ei ole see iseenesest veel põhiidee, sest ta ei väljenda seda, mida autor kaunite ideaalide ja karmi tegelikkuse kohta öelda tahab. Öelda võib nende kohta aga vägagi erinevaid asju. Näiteks võib autoril olla mõte, et jutt kaunite ideaalide ja karmi tegelikkuse vastuolust on ainult hädavareste eneseõigustus, kõik on saavutatav, kui ainult sihikindlalt oma ideaalide poole sammuda. See seisukoht on juba sobiv kirjandi põhiideeks, ta annab autorile võimaluse pealkirjas esitatud käibetõde kahtluse alla seada, siis oma põhiideed kirjandi jooksul arendada ja lõpetada tõdemusega, et saavutamatuid ideaale pole. (Ehala)

Kuidas leida põhiideed?

  1. Kui autor on endale selgelt teadvustanud oma kirjutise eesmärgi, siis aitab see teda oluliselt põhiidee leidmisel. TEADVUSTA KIRJUTISE EESMÄRK! <!–?
  2. Kui aga eesmärk on nii abstraktne nagu kirjandi kirjutamise puhul, siis tuleb põhiideed lihtsalt otsida nende mõtete hulgast, mis autor on eelnevalt püüdnud. OTSI PÕHIIDEED EELNEVALT KIRJA PANDUD MÕTETE HULGAST!

Samas võivad leitud mõtted olla üsna harali ja puudutada teema erinevaid tahke. On aga selge, et kõigest läbisegi kirjutada pole võimalik. Paratamatult tuleb teha valik.

3.VÄGA SOBIV ON PÕHIIDEEKS VÕTTA MÕTE, MILLE KOHTA ON TUNNE, ET SEDA TAHAKS PÕHJENDADA VÕI ET SELLE KOHTA ON, MIDA KIRJUTADA.

AGA:Samas peaks selliste mõtete suhtes olema natuke ettevaatlik, sest sageli on meil palju öelda just asjade kohta, mis on kõigile juba niigi teada. Niisuguse põhiidee valimine võib küll autori töö kergeks muuta, kuid vaevalt lugejal mingit mõnu on niigi teada-tuntud seisukoha põhjendusi lugeda.

  1. SEEPÄRAST ON ALATI SOOVITAVAM PÕHIIDEEKS VÕTTA MIDAGI VEIDI INTRIGEERIVAT, MIDAGI, MILLEGA KÕIK KOHE NÕUS EI OLE. See äratab lugejas kindlasti huvi, kasvõi nägemaks, kuidas autor oma seisukohti põhjendada kavatseb.
  2. Kui aga juhtub nii, et autor ei suuda kuidagi huvitavat põhiideed leida, pole mõtet tühjalt passima jääda. ALUSTADA VÕIB KA IGAVA PÕHIIDEEGA, LOOTUSES, ET KIRJUTAMISE KÄIGUS TEKIB PAREMAID MÕTTEID. Kindlasti neid tekib ja siis võib mustandit pärast kohendada, nii et uus põhiidee mõjule pääseks.

(Martin Ehala)

 

AUTOR: Teema ja pealkiri