Elas kord poiss, kes oli väga äkilise loomuga. Ühel päeval andis isa pojale kasti naelu ja käskis pojal iga kord, kui ta vihastab ja kellegagi riidu läheb, ühe naela aia sisse lüüa. Esimesel päeval tagus poiss aeda 37 naela. Järgmiste nädalate jooksul õppis poiss end valitsema ja naelte arv vähenes päev-päevalt.

Poiss sai aru, et lihtsam on end vaos hoida, kui naelu aeda taguda. Lõpuks tuli päev, mil ta ei löönud ühtki naela. Siis läks ta isa juurde rõõmsat sõnumit teatama. Isa soovitas pojal aialattidest iga päev, kui ta pole kellegagi tülitsenud, ühe naela välja tõmmata. Päevad möödusid ja lõpuks sai poeg isale öelda, et aias pole enam ühtegi naela.

Isa läks koos pojaga aia juurde ja ütles: “Poeg, sa oled käitunud väga hästi, kuid vaata nüüd seda aeda, neid aialippides olevaid auke. Aed ei ole samasugune, nagu oli enne. Kui sa kellegagi riius oled ja talle pahasti ütled, siis jätad sa temasse samasuguse haava sõnadega. Samalaadse, nagu oleksid noaga löönud, noa välja tõmmanud – mõlemal juhul jääb alles haav. Sa võid küll andeks paluda, ükskõik kui mitu korda, kuid see haav on ja jääb. Sõnaline solvang on sama valus kui füüsiline.” Ometi kipume me kõige lihtsamini solvuma ja pahasti ütlema just oma pere liikmetele.

Loe veel põnevaid jutte

Muinasjutud.ee