Liide -gi liitub helilistele häälikutele (täishäälikud a, e, i, o, u, õ, ä, ö ja ü, helilised kaashäälikud j, l, m, n, r ja v), nt

• vanagi,
• lugugi,
• kellgi,
• kammgi,
• koergi,
• kohvgi,
• kaevgi.

Liide -ki liitub helitutele häälikutele (k, p, t, g, b, d, f, h,s, š, z, ž), nt

• kokkki,
• lukkki,
• kottki,
• leibki,
• seifki,
• pilaffki,
• pulsski,
• punški,
• beežki,
• garaažki.

Nii –gi kui ka –ki jäävad liitumisel sõna lõppu, käände- või pöördelõpu järele.
Seega pole õige näiteks „kellegile“ või „millegiga“, vaid kellelegi, millegagi.

Õiged vormid on: 

• kellessegi,
• kellestki,
• kellelegi,
• kellelgi,
• kellenagi,
• kelletagi,
• kellegagi.

Rõhuliide on pärast käändelõppu

Valed vormid on:  „kellegisse“, „kellegist“, „kellegile“, „kellegil“, „kellegina“, „kellegita“, „kellegiga“.

Liidete –gi ja –ki ees jäävad kõik tähed alles, kaashäälikuühendi reegel ei kehti.
Õige on kirjutada nt kasski (vrd kaslane) või tünngi (vrd tünjas), sinkki (vrd ostis sinki), palkki(tõstis palki).

TEST:

Eesti keele test. Vali sõnad, mis on õige lõpuga

Allikas: Keelenõuvakk ja Meeldetuletusi gi– ja ki-liite kohta