Keel kui süsteem eksisteerib keele kasutajate teadvuses keeleoskusena, st märkide ning reeglite kogumina, mida kasutades inimene on võimeline oma mõtteid teistele edasi andma. Keelt kui süsteemi ei saa vahetult uurida. Uurija lihtsalt ei pääse sellele abstraktsele süsteemile ligi. Keelt saab uurida ainult sedavõrd, kuivõrd ta ennast avaldab.

Tänapäeval on keelel kaks avaldumisvormi: suuline kõne ja kirjalik tekst, st keel avaldub kas kõnes või kirjas. Uurida saabki kas suulist kõnet või kirjalikku teksti. Nende põhjal on võimalik teha järeldusi keele kui süsteemi kohta.

Kõne on keele põhiline avaldumisvorm. Kõne on vanem kui kiri ja osa kirja liike ongi lihtsalt kõne jäädvustamise vahendid. Kõnes avaldub keel üksteisele järgnevate häälikute jada (ehk segmentaalfoneemide) ning nende häälikute rõhulisuse, kestuse ja tooniga seotud nähtuste (ehk suprasegmentaalsete nähtuste) summana.

Grammatika ja leksikoloogia kirjeldavad keeleüksuste ehitust. Keeleüksusi kasutatakse tegelikus suhtluses, mis kirjalikul kujul realiseerub tekstidena, suulisel kujul vestlusena ehk diskursusena. Suhtlust reguleerivad eelkõige sotsiaalsed normid, vähem struktuuripiirangud. Keeleteaduse harusid, mis uurivad tekstide ja vestluse funktsioone ja ehitust, nimetatakse tekstilingvistikaks ja vestlusanalüüsiks.

Allikas: Keele avaldumisvormid

Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross