Lause

Lause on keelelise suhtluse põhiüksus. Tema abil kas väidetakse midagi mingi sündmuse kohta, nt Juhan luges lehte, küsitakse midagi mingi sündmuse kohta, nt Kas Juhan luges lehte?, kästakse kellelgi midagi teha, nt Loe lehte!, ilmutatakse soovi, et mingi sündmus leiaks aset, nt Loeks Juhan ometi lehe läbi!, või avaldatakse imestust mingi sündmuse toimumise üle, nt Juhan luges tõesti lehe läbi! Lause tähenduses on seega põimunud mingi sündmuse kirjeldus kõneleja suhtluseesmärgiga.

Tüüpiline lause sisaldab finiitset verbivormi (vt M 72) ja ühe või mitu sellist osa, mille keskmeks on käänd- või määrsõna, nt Minu poeg / lõpetas / möödunud kevadel / Tartu ülikooli.

Tüüpilised laused on lihtlaused, s.o laused, mis ei sisalda teisi lauseid. Lause, mille koosseisus on mitu osalauset, on liitlause, nt Vihma sajab ja päike paistab. Ma tean, et sul on õigus.

Tüüpiline lause on täislause, s.o ehituselt täielik lause. Keelekasutuses on rohkesti ka mittetäielikke lauseid. Osa neist on sellised, kuhu puuduvaid lauseelemente on võimalik juurde mõelda eesti keele lauseehitust tundes, nt Lähen koju (→ Ma lähen koju). Peeter tuli koju ja läks magama (→ .. Peeter läks magama). Need on väljajättelised laused ehk lünklaused ehk elliptilised laused. Teine osa on sellised, kus millegi puudumisel on kindel tähendus, nt lause Selle teeb valmis paari päevaga puhul järeldub aluse puudumisest, et öeldu kehtib kelle tahes kohta. Niisugused laused on vaeglaused. Nii lünk- kui ka vaeglausete kirjeldus kuulub otseselt süntaksi ülesannete hulka. Keelekasutuses, eriti suulises argivestluses kohtab aga väga sageli lauseid, kust on välja jäetud kõik peale uut infot väljendava osa. Niisuguse „kokkuhoidliku” lausena võib toimida mis tahes sõnade ühend või sõnavorm. Vt nt järgmist dialoogi: