Rõhk ja kõne

8. klass > Eesti keel > Õppeaasta

Kõne ladusaks voolamiseks ei piisa kõne jaotumisest silpideks. Kõnet on kergem kuuldavale tuua ning jälgida, kui ta on ka rütmiliselt liigendatud. Kõne rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid.

Eesti keeles eristatakse kolme erineva rõhulisuse astmega silpe: pearõhuline, kaasrõhuline ja rõhutu silp. Rõhuline silp (ükskõik kas pea- või kaasrõhuline) koos talle vahetult järgnevate rõhutute silpidega moodustab ühe kõnetakti ehk jala.

Eesti keeles asub pearõhk tavaliselt sõna esimesel silbil, nt kala, kaunistama. Võõrsõnades võib pearõhk olla ka mujal, nt fantaasia, illusioon.

Kõige mugavam kõnerütm tekib siis, kui rõhulised silbid vahelduvad rõhututega. Seetõttu asub kaasrõhk eesti keeles tavaliselt paaritutel silpidel (kolmandal ja viiendal silbil), nt kavala:te. Kui paarituarvuline silp on sõnavormis viimane, on ta tavaliselt rõhutu, nt kavala. Kaasrõhu asukohta mõjutavad siiski paljud tegurid. Oluline osa on silbistruktuuril ja sõna tuletusstruktuuril. Nt naissugu märkiv liide -nna toob endaga alati kaasa liite-eelse vokaali rõhu, vrd laulja:nna (kaasrõhuga teisel silbil) või koguni lauljanna(liitele langeva pearõhuga). Mingites piirides on kaasrõhk eesti keeles vabalt varieeruv.

Allikas: HÄÄLIKUD JA FONEEMID Rõhk